Nõid üllitas raamatu
Raimo Metsamärt Põltsamaa Teataja (2019), 18. oktoober, nr. 50, lk. 6.
Põltsamaa nõid Helve Tamm vestleb tavaliselt inimestega nõiakoopas salapärastel ja isiklikel teemadel, nüüd on tema sulest ilmunud aga raamat, mis kasvõi igaühe raamaturiiulisse sattuda võib. Raamatu pealkiri „Vaimse sõjamehe teekond" ärgitas loomulikult küsima, millest see räägib ja kellele mõeldud on.
„Ise ka imestan, miks ma selle kirjutasin," hakkab Helve, kes on tegelikult kirjutanud lasteraamatu ja mitmeid trükiseid ka illustreerinud, naerma. Kuna selja taha jäänud ajakirjanikutöö oli kirjutamisest sõbra vorminud, siis oli raamat justkui loogiliseks jätkuks küll.
„Äkki tuleb see kellelegi kasuks?" Selline küsimus ongi tegelikult raamatu kirjutamise ajendiks. Kuna Helve Tamm on praktik, kes tegeleb kogu aeg inimeste ja nende muredega ja mõistagi ei jõua isiklikult iga inimeseni, peakski raamat olema see, kus oma küsimustele vastuse(d) võiks leida.
„Raamatu sisu räägib tegelikult kurjusest, mille tagajärgedest kõneldakse tavaliselt hiljem. Mina olen kurjusega reaalselt kokku puutunud," sõnab Helve raamatu kohta, mis on väliselt õhuke, aga sisult paks. Tema sõnul peegeldab sisu reaalselt läbikogetut, see ei ole muinasjutt, eluloo- ega eneseabi raamat ega filosofeerimine. Sestap ongi selle raamatu žanri raske määratleda.
Kui lapse jaoks on aabits tee tähtede võlumaailma avastamiseks, siis see raamat võib olla nii mõnelegi raskesti arusaadavaks trükiseks. „Nii võib olla küll, aga kindlasti ei pea aru saamiseks olema eelnevalt kokkupuudet vaimse maailmaga, see on pigem katsetamise teema," julgustab nõid raamatusse kiikama.
Kuigi raamatus järgneksid sündmused justkui ajaliselt üksteisele, on tegelikult tegemist aastatetaguse perioodiga, mis on settinud ja nüüd kontsentraadina ilmavalgust näeb.
„Ma püüdsin selle teema panna nii loetavasse vormi kui võimalik," sõnab nõid. Teisisõnu võiks lugeda raamatut mitmel põhjusel: uudishimust, vajalikkusest või konkreetsest küsimusest lähtudes.
Esialgu pidid raamatus olema ka illustratsioonid, kuid ... „Minu töövahendid ehk käed olid sel ajal haiged ja ma ei saanud joonistada," sõnab Helve. Tema sõnul kirjutas ta raamatu see-eest jõuga (mitte vägisi) ehk läbi jõu, sestap oli see kirjutamine tegelikult vajadus.
See ei ole kuulsusejanu
„Kas sa tahtsid oma kuulsust laiendada?" See küsimus oli nimme esitatud, sest püüdsin ennetada mõningate inimeste vildakaid mõttetraageldusi, kes arvavad, et ju siis raamat on telesaates käimise laienduseks või järjeks. „Raamatu mõte oli mul juba ammu enne telesaadet olemas," kinnitab nõid.
„Aga pealkiri, kuidas see tuli?" Selgub, et igal inimesel on loomus, mis on just kui tuumaks. „Minu tuum ongi sõjamees. Mitte sõjard!" hakkab Helve vaat' et kätega vehkima.
Tavaliselt ei jää esimene n-ö lapsukene ehk raamat mitte viimaseks ... „Jah, mul on tõesti veel mõtteid - siis saab see raamat aga kindlasti teistmoodi. Ma ei taha korjata kokku loitse ja siis kirjutada seda oma nime all - võõraste sulgedega enda ehtimine on ebanormaalne." Ka sama kindlalt ei soovi Helve kirjutada elulooraamatut – las need jäävad auväärses eas või manalateele läinud inimeste pärusmaaks.
Raamatut saab osta nii raamatukogust kui Helve käest. Sügisel alustavad saatesarja „ Selgeltnägijate tuleproov" osalised ringreisi mööda Eestimaa erinevaid paiku. „Ma võtan sinna ka mõned raamatud kaasa - las see olla neile väikeseks ootamatuseks ja üllatuseks," poetab nõid. „Kui nüüd mõni võtab raamatu vastu ja teine mitte, kas sellest annab midagi järeldada ka?" ei andnud mu hing rahu. „Loomulikult saab," sõnab ühtäkki kavala näoga nõid omasuguste seas olemise raskusest. „Eks sellistes kohtumistes võib palju kadedust olla küll," lisab ta juurde. Tuleb välja, et ka nõiad võivad olla inimesed! (Allakirjutanu repliik). Tõsi küll, eespool nimetatud kadedus kuulub ühe alamliigi ehk professionaalse kadeduse alla.
Seega, esimene raamat on olemas. Aeg annab arutust, kas sünnib siit veel uusi raamatuid või mitte.