Salongiõhtu külaliseks on Malle Pärn
Raimo Metsamärt Põltsamaa Teataja (2019), 4. detsember, nr. 63, lk. 4.
28. novembril oli Põltsamaa salongiõhtu külaliseks näitleja, teoloog ja publitsist Malle Pärn, kes on töötanud nii Rakvere, Ugala kui Draamateatris ja Vanalinnastuudios, olnud vabakutseline näitleja, õpetanud inglise keelt ja lõpetanud EELK Usuteaduse Instituudi.
„Mul on tõesti nii näitleja kui teoloogi diplom ja ma olen päris palju asendanud kirikuõpetajaid, aga oma kogudust mul pole ja päris kirikuõpetajana töötamist ka ette ei kujuta, " sõnab Malle Pärn alustuseks.
Lavakunstikoolis õppides läksid moodi kitarrid ja sestap oli ka Mallel raamatukogus lahutamatuks saanud instrument kaasas. „Tollal leidsin ma lastelauludes mõtteterasid ja allegooriaid, sest nõuka ajal ei saanud kõike rääkida, küll aga oskasid inimesed peidetud sõnumit suurepäraselt ridade vahelt lugeda. Nüüd tundub, et ei osata enam kohati ridugi lugeda, rääkimata siis ridade vahelt lugemisest," arvab Malle.
Kui ellu tuli kirik
Kui öeldakse, et inimesed pöörduvad sageli kiriku rüppe raskuste ja elumurede tõttu, siis ... „Mina läksin tegelikult tagasi kiriku juurde siis, kui mul oli kõik väga hästi, sest mu vanemad olid kirikuinimesed," sõnab Malle. Tema sõnul käis ta 40-selt leeris ja tutvus väga erinevate pastorite ja usuinimestega; näitleja ja lauljana ei olnud tal pääsu ka kirikus laulmisest. „Kirikus laulmine on täiesti eriline – ma ei esine, vaid teenin jumalateenistusel kaasa ja olen osa sellest. See, kuidas hääl kirikuvõlvide all kosta võib, selles on midagi fantastilist ja tohutult suurt elamust pakkuvat."
Ehkki väikese tüdrukuna tahtis Malle ka balletitantsijaks saada, sellest asja ei saanud. „Ma pean neist vapustavatest inimestest väga lugu, sest see on tõesti raske töö," sõnab Malle Pärn. Küll aga oli esinemiseks ja lavalaudadel olemiseks kõik eeskujud olemas - ema laulis ja isa mängis viiulit. „Koolis pandi mind sageli luuletusi lugema, 11. klassis lavastasin ma kaaslastega koos ka näidendi." Juba kooli ajal oli Mallel veel teinegi sügav huvi inglise keel, sestap luges ta terve Hamleti monoloogi ette just inglise keeles.
Vana Hirmus
Lavakunstikateedri neljandas lennus oli Malle juhendajaks ei keegi muu, kui Voldemar Panso ehk Vana Hirmus. Malle arvates oli Panso mitte ainult teatrigeenius, vaid ka vaimsusest pakatav inimene. „Muidugi kartsin ka mina teda, aga oli ikka hea tunne küll, kui ta midagi ilusat ütles ... „Näitleja võib olla kas intellektuaalne või emotsionaalne, Pärnas on aga tihendatud mõte ja tunne," on üks kõrvust tõstvat tunnet tekitav ütlus tänini meeles.
Teine väga suurt muljet avaldav inimene oli Malle jaoks Mikk Mikiver, kes õpetas noortele näitlejatele eetikat. „Peate olema esmalt inimesed, teil peavad olema väärtused ja neid tuleb hinnata," oli Mikiveri sõnum.
Nelja aastat Panso koolis peab Malle Pärn tegelikult vaimustavaks kogemuseks. „Ma korrigeerisin isegi oma rühti," meenutab Malle muigega. Tema arvates on praegune olukord hoopis teine, sest lavakõne on surnud ... Tema sõnul on televisioon rikkunud nii näitlejad kui lavastajad, sest laval tahetakse n-ö loomulikku suhtlemist. „See mida sa tunned ja mida sa ütled, peab jõudma ka saali viimasesse ritta, mitte et esitatakse omaette lihtsalt teksti," sõnab Malle. On ju Panso peaproovide ajal kuuldavale toodud hüüatus „Ei kuule!" lausa legendaarne. Malle arvates peaks ka igapäevaelus eesti keel kõlama nii, et kõik häälikud hääldatakse välja ja tõi selle ilmestamiseks ja kuulajate rõõmuks kuuldavale tõesti segase kõnemulina.
Mängib, aga mitte igat rolli
Malle Pärn on mänginud ka erinevates seriaalides ja on nüüdki avatud erinevatele pakkumistele, kuid teatud tingimustel. „Ma ei ropenda, ei võta ennast alasti ja ei osale vägivaldsetes stseenides," on sõnum resoluutne ja üheselt mõistetav. Tema sõnul ei taha ta selliseid osi etendavaid näitlejaid enam näha ... „Nad jäävadki mulle sellistena meelde -näitleja peab samuti jääma väärikaks."
Malle Pärna tütargi käib ema jälgedes, sest on õppinud näitlejaks ja pürgib ka lavastajaks. „Oma tütart mul küll laval raske jälgida pole," on Malle tütar Katrini esinemistega rahul. Niisama teatris aga Malle etendusi vaatamas käia ei taha, sest ... „No see ropendamine on ju solvav! Häbi!" põrutab ta. Tema sõnul ostetakse ju ette just odav teatripilet, pannakse end ilusasti riidesse, aga mitte selleks, et roppusi ja kõntsa sees püherdamist näha. Teatrikunst kuulub esteetika valdkonna alla ja see tähendabki ilu ...
See-eest raamatute lugemisest peab Malle Pärn väga lugu, eelistades seejuures klassikalist kirjandust, eriti elulooraamatuid. „Dumas'gi pole ju ainult musketäride raamatud. Raamatute kaudu õpime me ju maailma tundma," sõnas külaline salongiõhtu publikule lõpetuseks.