Jõulueelseid mõtteid
Sirje Nurka Põltsamaa Teataja (2019), 18. detsember, nr. 67, lk. 4.
Rusuv november on läbi saanud, jõulukuugi juba poolele lähenemas. Rasked pilvelatakad vajuvad lausa turjale, Toompealt kostab aina hullemat lahmimist, ajalehed võistlevad, kes suudab kõvemini kõrva röögatada. Läheks ära metsa, sammal vetruks talla all, vihmaniiske kuuseoks riivaks mütsi ja piiskades kaseraod koolduksid raja kohale. Ja siis, imede ime - aknast läigatab sisse särav päikesetera. Võtab kohe hetkeks hinge kinni, nii ahmiks endasse seda helgust ja heledust.
Nüüd hopp-hopp! kähku raamatukogu poole. Sirjel juba kohvimasin mulksub. Siin muidugi vana lugu- laud ikka nagu karuäke. Viimastel tulijatel on tegu, et oma napakesi ära mahutada. Anne tuleb, termospott kaenlas, ja tuba saab täis verivorstilõhna. Vägisi ajab neelatama. Ma kohe meelega sõin hommikul hästi natukese, muheleb lauanaaber. Õigesti tegi ka, sest kunagi ei jõua vaagnaid tühjaks mekkida.
Sisse astuvad pillikastidega päkapikud, nimeks Külli ja Olav Valk. No kui üks päev ka muusika koju kätte toob, siis midagi enamat soovida oleks lausa patt. „Põltsamaa valss" voogab ja kutsub kaasa. Selle autoriks on mees, kelle lühikeseks jäänud elu möödus üle-eelmise sajandi vahetuse paiku, tema surmastki juba üle saja aasta. Aga nüüd on Senta Bergmann pilliloole sammud juurde sättinud ja Põltsamaa sillad ja roosid kõik tantsukeelde tõlkinud. Paar nädalat tagasi oli Pajusi rahvamajas` esiettekanne. Põltsamaa Virmalised tõid ahjusooja tantsu Pajusi Kaljaanile sünnipäevakingituseks. Oskate midagi uhkemat ette kujutada!
Meie seekord tantsujalga ei säti, ruum on väga kitsaks jäänud. Aga Külli ja Olav hakkavad heast peast pipardama, et neil olevat üksi igav mängida, et tehku kõik lahkesti nokad lahti ja toetagu. Ega me kadedad ole. Kui mõni hädaldabki, et hääl unarusse jäänud, tuletagu meelde, mida Estonia kuulus bass Benno Hansen arvas: heale häälele ei tee aeg midagi, aga kehva pole mõtet hoidagi.
Vahepeal tuleb jälle kohvitass täita ja üht-teist põske pista. Kus Ellil on alles kook! Suutäis sulab keelel ja tunned, kuidas magusalaks lajatab. Esimene jõulukink meile kõigile: Elli tähendab kribinal-krabinal retsepti üles, koos kõigi nippidega, ja Sirje kopeerib. Vaatame, kas meie kodused ka seda maiust maitsta saavad.
Siis matsatab uksest sisse üks lendav tünder, punane kuub seljas ja habe sutike viltu ees. Tema on ainuke, kes sõidab üle lahe vales suunas - Rovaniemi mees käib Soomest Eestisse tööle. Küll ainult jõuluajal, aga ikkagi. Kingikotist leidub igaühele midagi. Ja igaüks oskab oma paki ilma telefonist salmi piilumata välja lunastada. Eks me ole ikka ajast maha jäänud küll.
Jõuluaeg on alanud. Jätkugu meil naeratust vastutulijale, head soovi naabrile, hoolivust oma küla rahvale. Ainult omaenese hingetuluke aitab imesid läbi kõleda ja kalgi aja. Muutume ise paremaks, äkki muutub siis ka maailm.