Vaike Käosaar Punalipp(1978), 31. jaanuar, nr. 13, lk. 2.

 

19. jaanuaril on rajooni keskraamatukogu rahval Põltsamaal põhjust rõõmus olla. Esimest korda üle aasta võidi jälle lugejaid oma majas vastu võtta. Lasteraamatukogu oli siin juba enne paar nädalat lahti olnud. Nüüd siis võisid tulla ka täiskasvanud. Kolmest eri kohast toodi uuesti tagasi raamatud, ajakirjad ja kõik muu, mis vahepeal ajutiseks töötamiseks ära viidud. Keskraamatukogu pere on niisiis taas oma majas koos, toad soojad ja kenad nagu pärast värskelt lõppenud remonti ikka. Aastapikkuse töö ja ootamise peale võib liialdamata öelda lõpp hea, kõik hea. Oli vahepeal muret mis oli, aga sellel jaanuarikuu 19, päeval käis keskraamatukogu direktor Vaike Oro, toast tuppa, ise lausa särades. Kena ja hubane on nüüd siin, endisaegses seltsimajas küll. Ega see raamatukogutöö seisukohalt tähtsusetu olegi.

Nüüd on majas keskküte sees, endised suured ja vanad ahjud lõhuti maha. Ka vesi on kraanist võtta ja olmeruumidki oma maja katuse all. Seda, mis oli enne remonti, ei saa praegusega võrrelda. Naised ise on olnud hoolsad ruume veelgi kaunimaks ja hubasemaks muutma.

Praegu on nad aga oma tööpostil, kõik viisteist ja elu käib, endist rada. Ei malda kodus olla, isegi need, kes pikal puhkusel. Kui vähegi mahti, astutakse ikka töökaaslaste juurest läbi. Lasteosakonna juhataja Anne Ütt oli avamispäevalgi teiste seas.

Keskraamatukogu on teadagi kutsutud ja seatud rajooni teiste raamatukogude tööd suunama ja juhendama. Kõige selle pärast peavad siin töötama eriti suurte kogemustega ja teadmistega raamatukogutöötajad. Siinsetest inimestest on praegu. ilma erihariduseta vaid kolm, kes kõik õpivad kaugõppe teel Viljandi kultuuriharidustöö koolis ja saavad oma kooliskäimistega lõpule arvatavasti tänavu kevadel. Vaike Oro ütles, et neil on kaht liiki inimesi siin töötamise staazi järgi - kas siis kaua või vähe töötanud, vahepealseid ei ole. Vähe töötanud on siinsesse kollektiivi tulnud enamasti kas siis pärast 1974, aasta tsentraliseerimist või uute kohtade komplekteerimisega, Selma Urbanik läks juba koguni pensionile ja nüüd töötab komplekteerimisosakonna juhatajana tema tütar Tiiu-Riina Saealle. Järelikult pole majast mujale kiputud. Ju on siis ikka töö ja kollektiiv meeltmööda olnud. Jääb loota, et neisse meeldivatesse ruumidesse meeldivate inimeste juurde astuvad jälle sisse kõik endised lugejad ja tuleb juurde veel uusigi, tullakse ka osa saama raamatukogu korraldatud üritustest või nõu ja abi saama.