E. Kalmet  Punalipp(1972), 25. aprill.

 

VAIKE OROGA on mõnus juttu puhuda. Tööst, raamatutest, inimestest, elust ... Või siis naisinimestel jututeemad iial otsa lõpevad! Kosutav on see jutuajamine - näost näkku või telefoni teel, tööpostil või puhketunnil. Sest Vaike Oro ei naerata - tema naerab, enamasti laginal, südamest. Otsekui poleks ta kuulnudki ettevaatliku ja alalhoidliku eestlase elutarkust, et pill loo tuleb pika ilu peale. Nagu oleks ta pärisomaks võtnud ürgselt elurõõm, sa prantslase Colas Breugnoni mõtte: "Mida rohkem inimene naerab, seda vähem teeb ta paha."

Nutmas on teda siiski üks kord nähtud. Kui mälu mind ei peta, siis oli see 1963. aasta jaanuaris, võib , ka olla, et veebruaris. Oli kultuuri, töötajate ametiühingu rajoonikonverents. Kooliplikalikult kleenuke ametiühingu rajoonikomitee liige Vaike Oro vestles vaheaegadel teiste delegaatidega. Käis ringi, nägu naerul ja samm kerge - viimasest kohe näha, et inimene pikki aastaid rahvatantsuga tegelnud. Aga kui valimised mööda said, puhkes Vaike pisaraisse. Teda oli valitud rajoonikomitee esimeheks. Kartis väga, et ei saa hakkama. Uusi valimisi siiski ei korraldatud. Ja esimeheamet nii hakkajat tüdrukut maha ka ei murdnud. Oma kaks aastat pidas ta auga vastu. Rajoonikomitees oli aga ühtejutti kaheksa aastat.

MILLISED ON siis Vaike Oro suhted ühiskondliku tööga?

Ausõna, ei oodanud nõnda karmilt enesekriitilist vastust. Aga nii ta ütles: "Ei salli ühiskondlikku tööd, kui see takistab hästi teha põhitööd."

Kas teda on takistanud? Ei vist. Kui 1970. aastal otsiti juhatajat rajooniraamatukogule, siis sai selleks senine Põltsamaa lasteraamatukogu juhataja Vaike Oro. Kuigi rajoonis on vanemaid, suuremate kogemustega raamatukogutöötajaid.

Igatahes ei olnud tema ka siis mõni algaja. Ikkagi peaaegu kolmteist aastat töötanud. Sellest kaksteist viimast juhatajana lasteraamatukogus. Oli ju nii, et ainult üks aasta lasti Vaike Orol, kui ta keskkooli lõpetamise järel Põltsamaa lasteraamatukogusse tuli, laenutaja olla. Järgmisel pandi juba juhtiva töö peale. Halba töötajat poleks edutatud. Kindlasti mitte.

SUHTED ühiskondliku tööga?

On nad nii halvad, nagu esmalt öeldi? Omal ajal võttis Vaike Oro keskkoolis ühe pioneerirühma sefluse alla - juhtis koolilapsi raamatukogutöö saladustesse. Vastutahtmisi seda ei tehta. Omal ajal mängis Vaike kultuurimajas lavastatud draamades ja veel parema meelega lastenäidendites. Olid osad ka operettides: "Silvas", "Marizas", "Montmartre'i kannikeses".

"Ah, see oli veel siis, kui ma noor ja ilus olin, nüüd ... ".

Hakka inimesega vaidlema! Kui ta tõepoolest ei taha ennast enam nooreks ja ilusaks tunnistada? Vähki ei tule pealegi üldse selle kivi alt otsida.

«"... nüüd kantseldan kodus lapsi. Oleks kole, kui mammal poleks aega ja teised peaksid pärast tema lapsi kasvatama!"

Margus on esimest aastat koolipoiss, Maris alles maimikueas. Kasvavad lapsed ja koos nendega emamured. Pole ju suuremat ülesannet ühiskonna ees, kui kasvatada oma lastest tublid inimesed.

Aga kui emale oh juba kooliajast saadik meeldinud luuletusi lugeda, siis võtab ta uneajast lisa. ning loeb ja õpib neid pähe. Et rajooniraamatukogus on teisigi temasuguseid entusiaste, siis seavad nad kokku luulepõimiku, leiavad vahepalaks ka muusika. Ja saab teoks järjekordne luuleõhtu. Kes tahab, tulgu kuulama. Viimane, mille üle Vaike Oro ja teised ise suurt rõõmu tundsid, oli "Armastatud ridu eesti autoritelt". Mingil põhjusel oli seekord rahvast vähe. Kahju nähtud vaevast ...

"Kahju?! Mitte sugugil Kes olid, neile meeldis. Juba sellepärast ei ole kahju. Ja kuidas veel meile endile meeldis!"

Igaüks ei oska tunda tegijarõõmu, mis ei küsi tasu isegi tunnustuse näol. Tema oskab. Ja teeb edasi. Läinud nädalal oli neil kultuurimaja rahvaga kahasse ilus õhtu Kesk-Aasia teemadel.

ÜHSKONDLiK töö ... Praegu on ta Põltsamaa linnanõukogu saadik, haridus- ja kultuurikomisjoni aseesimees. Läinud neljapäevasel istungjärgul kinniti ürituste plaan NSV Liidu moodustamise 50. aastapäeva tähistamiseks. Suur töö seisab ees.

Põhitöö ... Rajooniraamatukogu peab juhendama ja suunama kõikide teiste raamatukogude tegevust. Ja rajooniraamatukogu juhataja seisab selle eest, et raamatukogutöö terves rajoonis edeneks. Eriti tänavu - raamatuaastal ja kodumaa juubeli aastal.

Viimane kord ütles ta jutu alustuseks: "Ma olen praegu nii vihane!" Ise naeris. "Kujuta ette, pean kohe Tapikule sõitma, aga kusagilt ei saa autot. Ja- sellises hädas oleme kogu aeg. Rajooniraamatukogu on siin rajooni äärel, ei mõista, kuidas me küll ilma auto ta peame igasse maakogusse pääsema. Lähen tagasi lasteraamatukogusse seal mulle meeldis."

Ei ta lähe. Sõidud sõidetakse ka ilma auto ta nagu seni. Nii leidlik ja hakkaja naine on Vaike Oro, kelle pilt seisis möödunud oktoobripühadest saati rajooni autahvlil.

EI RAATSI rääkimata jätta, kuidas Vaike Orast sai Põltsamaa patrioot ja miks ta on veidi ebausklik.

Kui ta Põltsamaale tuli, oli suve lõpp, varsti sügis. Pargipuud läksid raagu, oli ,kuidagi troostitu. Võõras linn, võõrad inimesed ... Lõpuks saabus kevad. "Esimesel Põltsamaa kevadel õppisin armastama seda linna ja tema inimesi. Ja tänaseni olen suur Põltsamaa patrioot."

Arvu kolmteist peab ta oma õnnearvuks. Sest 13. juulil 1963 ta abiellus, päeva pealt viis aastat hiljem sai Tallinna Pedagoogilises Instituudis diplomi raamatukogunduse ja bibliograafia alal.

"Mis võib ühe naise elus veel kaunimat olla, kui tanu alla saada , ja kõrgem kool ära lõpetada!"

Kui nii, siis on ikka natuke põhjust küll ebausklik olla. Eriti selle diplomi pärast mis saadud töö- ja perekonnakohustuste kõrvalt õppides.

Kõik eespool öeldu oleks võinud ka ära jääda. Oleks võinud kirjutada lühidalt ja selgelt, et Vaike Oro on üks tubli inimene. Ent oli tahtmine rääkida tema heast tujust. Ehk peitub selle saladus hoopis Goethe sõnades: "Inimesed ei mõista iialgi, kui tõsine peab olema inimene, et olla lõbus."