« Tagasi

Mis ootab ees kultuurielu?

Tiiu Pihlakas  Vooremaa(1990) 13. detsembe, nr. 147,

 

Selle üle on hakanud muremõtteid mõlgutama paljudki inimesed. On suur kartus, et raske majandusliku seisukorra tõttu pääseb maksvusele mõtteviis - kõigepealt majandus jalule, küll siis on aega ka kultuuriga tegelda. See on väga ohtlik tendents. Nüüd me vist kõik juba tunnetame, mida tähendab eesti rahvale kultuuri järjepidevuse sihiteadlik katkestamine 1940. aastal, kui keelati seltsitegevus, hävitati raamatuid, pandi eesti rahvast unustama oma ajalugu. Praegune noor põlvkond ei tea sellest veel õieti midagi ja ka nüüd juba keskealistel inimestel, kes nendel pöördelistel aegadel sündinud, tuleb alles omandada kõik see, mida kujutas eestlaste elu enne nõukogude aega

Praegu seisab ees üleminek omavalitsustele. Esmajärjekorras on planeeritud valdade alluvusse minema kultuuri- ja haridusasutused, s.t. need, kes ise midagi sisse ei too, vaid ainult "raiskavad" raha. Et valla rahad alles hakkavad kujunema, siis võib tekkida oht, et ka neist ületulijatest tahetakse mingit kasu saada. Hariduse liinis on arvatavasti see oht väiksem, sest koole kinni panema või seal raha kokkuhoiu mõttes kaadrit vähendama vist ei hakata. Aga nii mõnigi võib arvata, milleks ja kellele seda tühi kargamist või raamatute .lugemist raskel ajal vaja on. Inimene ei ela siiski ainult leivast. Kui on olemas meelelahutuse ja lõõgastuse kohad ja võimalused, siis teeb ta ka oma tööd innukamalt, seda pole vist kellelegi vaja tõestada. Praegu aga, kus raamatukogudes käib suhteliselt vähe inimesi, võidakse leida, et hoiame kokku, paneme raamatukogu kinni või aitab ühest kultuuritöötajast küll, kes võib paralleelselt töötada nii raamatukogus kui ka kultuurimajas. Sellieid mõtteavaldusi on isegi juba kuulda olnud. Harilikult kaldub vaekauss ikka kultuurimaja töötaja kasuks, sest raamatukogutöötaja ei ole üldjuhul võimeline pilli mängima või tantsu õpetama. Raamatukogutöösse suhtutakse väga lihtsustatult, nagu piirduks see ainult raamatute väljaandmisega. Millegipärast aga on mujal maailmas raamatukogu just see keskne kultuuriasutus, mille ümber koondub kõik kultuuriga seotu. Olgu kuidas ta mujal on, igal juhul on igal tööl oma spetsiifika. Kui mõelda endid tagasi Eesti Vabariiki, kus käis vilgas seltsielu, siis kujutluses näeksin praegusi kultuurimaju tegelemas endise seltsielu edendajate ja organiseerijatena. Raamatukogud püüavad kohapeal taastada ja edasi arendada kultuuri järjepidevust. Nüüd, kus raamatute lugemine on vahepeal jäänud natuke tagaplaanile, on raamatukogutöötajad asunud paikkonna kultuurilugu uurima. Kes siis veel, kui mitte raamatukogutöötaja võiks olla see, kes kogub kokku kõik, mis seisab kasutamatult arhiivides ja annab selle tagasi oma paikkonna rahvale? Samuti oodatakse ka mälestusi vanadelt inimestelt. Suure lünga kultuuri järjepidevusse tekitas eestiaegse väärtkirjanduse hävitamine 40-50. aastatel, mida raamatukogudesse püütakse praegu igalt poolt kokku koguda. Et ei tekiks lünka ka

nüüdisaegse kirjanduse muretsemisel, jääbki praegu valdade alla minevate raamatukogude raamatute muretsemise raha esialgu ühisesse katlasse keskkogu juurde. Valdadel pole ju esialgu oma raha ollagi ja võidakse leida, et tarvitame seda raamtukogu raha kasulikumalt. Mis siis, et ühel aastal raamatukogu raamatuid ei saa, lugegu vanemaid, neid ju kogus küll. Tahaks küll loota, et nii ei mõeldaks, praegu ega ka edaspidi, kuid parem karta kui kahetseda. Raamatud on meie ajalooline mälu, milles ei tohi olla  katkestud. Raamatukogud kui kultuurikandjad on Eestimaal alati olnud, on ja peavad jääma ka edaspidi alles. Ärgem unustagem J. Hurda sõnu väikese rahva kohta, kes ei saa kunagi suureks arvult, aga peab seda saama vaimult.

Tahaks loota, et valdade alluvusse minekui suhtutakse raamatukogutöötajatesse kes oma seniste väga väikeste palkade juures on tublilt töötanud, ikka hästi.

Nüüd veel meenutuseks mõned väljavõtted ajakirjandusest meie maakonna ühe vanema raamatukogu algusaastatest möödunud sajandil, mille sünniaastaks võiks lugeda aastaarvu 1880.

Tormast "Pühapäeval, 14. novembril pidas säälne salajane asuja "Edenduse" selts sillakohtu loaga laulukontserdi ära. Õhtul mängiti "Wirwarr" kohalise raamatukogu hääks. Sissetulek olnud üle 30 rubla. Pidu ilustuseks põlenud kirjud tuled ja lastud raketid üles tõusta. Ka Aleksandri-kooli hääks tulnud korjamise teel väike summa kokku. Kirjasaatja kahetseb, et sarnaste pidude tarvis sündsad majad puuduvat. Eesseisev pidu peetud ühe talumehe lahkeste lubatud majas. Tänuväärt asi, kus nõndarahva elu edendatakse."

"Olevik" 23. november 1882

"Laiuselt teatatakse meile, et sääl Tähkvere vallas 14. skp.s.o. Keisrinna sündimise päeval raamatukogu hääks kontsert ja näitemäng saanud peetud. Mängitud saanud "Priidu Kuldkepp", mis õige kenaste läinud. Nagu iga sarnase sõnumi juures, nii on ka siin see tõendus, et rahvas niisugustest pidudest rohkeste osa võtab ja elavat rõõmu tunneb. Sellepärast soovime, et niisuguseid pidusid             igalpool õige rohkeste saaks peetud.

Nemad toovad mõndagi äratust ja edendavad meie seltsilist elu suurel mõõdul."

"Olevik" 30. november 1882

Tartumaalt. "Laiuselt Laius- Tähkvere Laulu Selts pidas raamatukogu hääks Jõulu keskmisel pühal näitemüüki ja mängiti ka näitemängusi. Vahe aega lõbustas Torma kihelkonna muusika koor. Rahvast oli õieti rohkeste kokku tulnud. Mängitud saivad "Kadri" ja "Teie käsu peale, härra leitenant". Mõlemad mängud läksivad kaunis hästi korda. Näitemüük oli koguni elav, mõni asi läks kahe kolme võrdse hinna maksma. Sissetulek oli 70 rubla ja mõned kopikad peale. Hr. Joh, Dawel pidas pika kõne raamatukogude kasust ja soovis, et igaüks neid toetada aitaks. Tänu kõigile, kes seal ligi töötas, olgu nõu või jõuga."

"Sakala" 17. jaanuar 1887

Laiuse- Tähkverest. "Valla nõukogu otsustas rahva raamatukogu heaks, mis siinse põllumeeste seltsi majasse tahetakse asutada, valla kassast 50 rubla anda. Juba uueaasta päeval võeti selle raamatukogu asutamise mõte ülesse; mille alguseks kaupmees hr Reitaw 10 rubla kinkis. Et, seda raha kokku 60 rubla kogu muretsemiseks vähe on, tahavad asja poolehoidjad selle heaks pidusi toime panna, et 100-150 r. eest korraga raamatuid osta ja nõnda vähegi täielikumat kogu saada.

Nõnda saaks siis kolm raamatukogu, kaks on juba olemas, milledes aga uuemad raamatud puuduvad. Uuesti valitud komisjon tahab selle heaks töötada, et need kolm kogu kõik ennast ühendaksivad ja nõnda täieliku valla raamatukogu sünnitaksivad. Ka on siin mõte liikumas vallamajasse lugemise lauda sisse seada, nagu see mõnes naabri vallas juba olemas on. Ainult vallamaja ruumide kitsus on siin edasi lükkamise põhjuseks. Aga ehk saadakse ka sellest üle, kui valla ametnikud asja heaks ühel meelel nõu peavad."

"Olevik" 30. jaanuar 1913

Õnnitleme 110- aastast Sadala raamatukogu!