Siiri Õunap Vali Uudised(1996), 11. detsember, nr. 95, lk. 5.

 

Möödunud nädala lõpus ning nädalavahetusel tähistati Põltsamaal Eesti ajakirjanduse alguse 230. aastapäeva.

Esimese eestikeelse ajakirja "Lühhike Öppetus" (1766-1767, 41 numbrit) ilmumahakkamise 230. aastapäeva tähistati neljapäeval 5. detsembril Põltsamaa raamatukogus konverentsiga ning laupäeval 7. detsembril muuseumitunniga kiriklas. Konverentsil esinesid ettekannetega Tartu Ülikooli õppejõud Epp Lauk, Halliki Harro ja Maarja Tali ning Põltsamaa raamatukogutöötaja Tiiu Pihlakas. Muuseumitunnis esitatus sõnalis- muusikalises põimikus astusid üles Põltsamaa Amatöörteatri trupi näitlejad Vilve Piht, Peeter Aruoja ja Ain Kiis ning muuseumitöötaja Tiina Ausmees, muusikaline kujundus oli Ülle Raimolt.

Miks Põltsamaal?

XVIII sajandi II poolel oli rahvaharidusel kindlam alus Liivimaal, Eestimaal oli olukord halvem. Põltsamaal, kus 1766. aastal hakati välja andma esimest eestikeelsetelset ajakirjaa, oskas tol ajal lugeda tervelt 74% koguduse liikmetest.

Põhja-Liivimaal kujuneski sel ajal keskuseks ca 2000 elanikuga Põltsamaa alev.

XVIII sajandi kolmandal veerandil oli Kuningamäel Vana-Põltsamaa karjamõis omaniku erumajor Woldemar- Johann von Lauw' valduses oli ka Põltsamaa loss. Eelkõige lossihärra ettevõttlikkus oligi see, mis tegi Põltsamaast silmapaistva manufaktuuritööstuse keskuse- ta rajas siia tärklisetööstuse ja klaasitööstuse, kus algul valmistati pudeleid ja klaasnõusid, siis aknaklaasi ja hiljem peegliklaasigi. Lauw' pani siin käima ka vasetagumispaja, parkimiskoja ja portselaniahju, Põltsamaa ordulinnuse ehitas ta ümber ajamaitsele vastavaks lossiks – Põltsamaa omandas "VäikeVersaille's" kuulsuse.

Erumajaor Lauw' oli ka see, kes kutsus Liivimaale arsti ja apteekri, 34-aastase Peter Ernst Wilde (1732- 1813) kes Põltsamaa alevi lähedale Vana- Põltsamaa karjamõisa apteegi ja haigla asutas. 200 krooni eest ostis ta Taanist trükikoja, kus esimest eestikeelset ajakirja "Lühhike öppetus", mis on ühtlasi esimene arsti- ja ravimiteaduslik ajakiri tollases Vene impeeriumis, trükiti.

Wilde oli õppinud Saksamaal ning seal valgustusfilosoofia ideedega tutvunud.Neid hakkas ta ka Põltsamaal ellu viima. Ta tundis siirast kaastunnet ,pärisoriste talupoegade vastu ning oma ajakirjaga püüdis ta siinset rahvast harida ja eesti talupoja elulaadi muuta, mõtetes oli koguni pärisorjuse kaotamise kava. Samuti tahtis ta luua

Põltsamaale midagi ülikoolitaolist ning majandussseltsi, kuid mõisnike vastuseisu tõttu nendest plaanidest midagi välja ei tulnud.

Wildee saksakeelse käsikirja pani ümber maakeelde ja tegi ühtlasi korrektuuri pastor August Wilhelm Hupel (1737 –1819), keda Wildega ühendas sõprus, ühiste vaated ning usk pärisorise rahva vaimsesse võimekusse.

"Ole rõõmus, sina, Peter Ernst Wilde Kuningamäelt !"

Kuidas võis pärisorine talupoeg vastu võtta temale mõeldud, kuid täiesti uut ja tundmatut "asja"- lehekest, ajakirja "Lühhike Öppetus"? Oli ju aastal 1766, mil ajakiri ilmus, ränk ikaldus ja näljaaasta ning talupojaloli väga raske välja anda kopikatki.

Juhan Peegel on oma nägemuse sellest kirja pannud raamatus "Puhtetähed". Ja miks ei võinud see olla nii?

"Täna on see suur päev: esimene valgustusleheke sellesse süngesse maailma on välja lastud. Selle rahva emakeeles. Sest ime küll, selle nii alandatud rahva· hulgas on siiski üllatavalt palju neid, kes kirja tunnevad!

Kirikuliste summast kostab summutatud kõnet:

"See on jälle üks sakste temp, kuidas kopikat välja petta!"

"Õpetus õpetuseks, millal vaesel orjal aega selle õpetuse järgi elada või olla ... "

"Pigem viin selle kopika kõrtsi, saab setukesegi meelelahutust!"

"Õpetama on nad kanged, aga katsugu ise maarahva elu elada ..."

Mees Kuningamäelt ei läbe enam eemal seista: kas tõesti ei osteta ühtainukestki lehekest? Kas see tuim viha ja umbusk sakste vastu, mis vaatab iga maamehe silmist, on tõesti nii tugev, et isegi kõige puhtamast südamest tulev sõbralik abi tagasi lükatakse? Kas tõesti kõik nad tahavad jääda oma tuima teadmatuse ja pimeda ebausu sisse?

Siis aga tuleb laua ette mees ja küsib, kelle kirjutatud see leheke on. "Kuningamäe tohtri kirjutatud. " Mees võtab kaukast raha ja paneb selle kilksudes karbikesse.

Ühe pealtvaataja südames kajab see kilksatus tuhandekordselt vastu. Ei, see kõik pole asjata. Näe, ostetakse! Küllap tuleb teisigi, ole rõõmus, sina, Peter Emst Wilde Kuningamäelt, olgu õnnistatud sinu pisuke trükikoda, mille pressi alt seesinane leheke tuli!"

Ta tahab näha, kes oli see mees, kes esimesena tema Wochenblatt'i ostis: see on talupoeg, kelle ta kuu-poolteist tagasi verekihvtituse-surmast päästis. Esimene talupoeg, kes Kuningamäe haiglast abi oli saanud. "

Juhan Peegel: Oleme Euroopas juba 1625. aastast!

Konverentsi austas oma ootamatu osavõtuga ka eelpool tsiteeritud raamatu autor, pensionipõlve pidev Eesti ajakirjanduse grand old man Juhan Peegel, kes oma lühikeses sõnavõtus rõõmustas rohkearvulise publiku üle.

J. Peegel meenutas ka aega, mil Tartu raekojas tema korraldamisel Eesti ajakirjanduse 200. aastapäeva tähistati.

Kuigi tol ajal selle sündmuse tähtsust rõhutada ei võinud, kujunes see siiki tähtsündmuseks.

"Ükski rahvas ei ole rahvuseks saanud ajaleheta. Esimene eestikeelne ajakiri ilmus 1766 -1767, esimene ajaleht 1806. Lätlased said omakeelse ajalehe 1797, soomlased 1776. Seega on meie areng toimunud samaaegselt Põhjamaade kultuuriga, mille üle võime ainult uhkust tunda," tõdes Juhan Peegel ja küsis,"praegu räägitakse palju Euroopassse minekust. Kirjakultuuri mõttes oleme me Euroopas aga juba 1625. aastast, mis me sinna enam läheme?!"

Mälestusmärk Lauw'leWildele-Hupelile?

Konverentsil tuli kuulajate ette omapoolse ettepanekuga õpetaja emeer Herbert Kuurme. Ta teadvustas veel kord kolme mehe, Woldemar Johann von Lauw, Peter Ernst Wilde ja August Wilhelm Hupeli tähtsust nii Põltsamaa kui kogu terve eesti rahva arenguloos ning tõstatas küsimuse nende kolme mehe mälestuse väärikast jäädvustamisest.

Omalt poolt pakkus Herbert Kuurme välja idee püstitada linnaparki, K. A. Hermanni mälestusmärgi lähedusse kolmele mehele ühine mälestusmärk. H. Kuurme meenutas, et selle küsimuse tõstatas ta juba 20 aastat tagasi, kuid siis jäi see teoks tegemata.

25. veebruaril 1997. aastal möödub 260 aastat A. W. Hupeli sünnist - ehk on selleks sobiv aeg nüüd?