Raimo Metsamärt Vali Uudised (2018), 2. november, nr. 85, lk. 4.

Põltsamaa raamatukogu salongiõhtute uue hooaja avas 29. oktoobril kirjanik, semiootik ja Tartu Ülikooli vabade kunstide professor Valdur Mikita.

„Ega see näoraamat ikka päris õige asi ei ole," muigab Mikita alguseks. Tema arvates on inimesi tabanud justkui suur haigus -kõike tahetakse hinge tagant ära rääkida.

„Tänapäeval oleks väga mõistlik aru saada, et on asju, mida ei ole mõtet võõrastega jagada. Kollase ajakirjanduse pealetung ei lähe kokku eestlase introvertse poolusega," leiab Mikita.

Ekstraverdid tungivad peale

„Kui sa oled väljapoole suunatud inimene, annab see vähemalt Eestis väikese edumaa, mis minu arvates on täiesti vale," sõnab Mikita, kelle sõnul on selleks süüdlaseks olnud USA-st alguse saanud seebireklaamid. Nii näiteks on enamik koolitajaid ekstravertsed inimesed ning ei ole saladus, et introvertsed inimesed jätavad nii mõnelegi mõttetu inimese kuvandi.  

„Mina oma introvertse loomuga olen alati võidelnud selle mõtteviisi vastu, kuigi kõige parem lahendus on, et peavadki olema erinevad inimesed, ilma et me neid muutma peaksime hakkama," nendib Mikita.   Tema sõnul sünnivad paremad asjad ikka siis, kui inimesel on võimalik omaette mõelda, mitte ei suruta vägisi peale sotsialiseerumist.

Räägime raamatutest...

Väiksena ei tahtnud Mikita üldse kirjanikuks saada, ometi oli tal olemas sisemine vajadus midagi pidevalt kirjutada. „Ma olin n-ö päevikuinimene ning nüüd, enam kui 30 aastat hiljem on need märkmed minu jaoks hoopiski väärtuslikumaks muutunud. Kui vähegi võimalik, ärge teie hävitage oma kirjutisi," julgustas kirjanik kuulajaid.

Laiema publiku teadvusesse jõudis Valdur Mikita raamatuga „Lingvistiline mets". „See raamat muutis minu elu küll üsna põhjalikult, sest ma otsustasin, et tulen töölt ära ja hakkangi kirjutama ja praegu nagu ei tahakski enam muud teha," sõnab Mikita, kelle sõnul andiski just see raamat talle julguse proovida kirjanikuelu. Tema sõnul peaks raamatu mõtteks olema asjaolu, et see poleks pelgalt hea raamat, vaid eelkõige ausalt kirjutatud.  

Eelmisel aastal ilmavalgust näinud raamat „Kukeseene kuulamise kunst" ilmus nüüd ka soome keeles. Autor käsitleb seal ka huumorivõtmes iidvana probleemi, mis on õnn. Seekord võetakse luubi alla ka õnnelik eestlane. Kui eurooplane kiirustab lotokioskite juurde, siis eestlane on võtnud nõuks näiteks ära süüa rohkem kui nelja õiega sireliõied... Selline komme on meie põhjanaabritele täiesti tundmatu, sestap helistas tõlkija palvega, et selline arusaamatu tegevus raamatust välja jäetaks.

...ja seentest

Kunagi mükoloogiks saada soovinud Valdur Mikita arvates eristub eestlane vähemalt ühel põhjusel teistest maailma rahvastest - selleks on suhtumine loodusesse. „Me oleme seda küll kaotamas, aga see on õnneks ikka veel nii."

Küsimusele, milline siis on üks õige eestlane, olgu siis jutumärkides või ilma, vastab Valdur Mikita nii: „See, kellel ühes käes on mobiiltelefon, teises käes aga väike seenenuga." Tema sõnul on ainsaks kohaks, kus me saame praktiseerida oma soome-ugri olemust, mets, mis on ka üheks põhjuseks, miks mets meile nii kallis on. Ühe õige eestlase jaoks on üks hea seenekoht selline info, mida naljalt ka kõige suuremale südamesõbrale ei jagata.

„Minu lapsepõlveski oli üks teema, kus lihtsalt pidi valetama - seenekohta ei tohtinud reeta. Mulle pakuti selle info eest isegi kolm rubla, aga ma ei reetnud seda ikkagi," muigab Mikita.

Marjul- ja seenelkäigu kohta on olemas ka otse elust võetud naljakaid lugusid. Kord püüdis seto proua teisi külaelanikke üle kavaldada ja plaanis traditsioonilise laupäeva asemel hoopis reedel metsa minna, aga et ikka mitte keegi sellist salaplaani läbi ei näeks, tegi ta seda veel varem - neljapäeval. Suur oli tema üllatus, kui rangelt salajas hoitud kohas said ühtäkki kokku kõik alevi mutikesed, kes olid sinna jõudnud just samasuguse mõttetalgute tulemusena...  

Kuidas maskeerida seenele minekut? Selleks tuleb esmalt riietuda hoopis teistesse riietesse, et keegi midagi ei taipaks. Seejärel tuleb piimamannergud panna pruuni kandekotti ja suunduda joonelt poodi, heitmata metsale, mis jääb hoopis teisele poole, pilkugi. Seejärel tuleb hüpata varem valmis pandud rattale ja jõuda siinsamas asuvasse metsa hirm pika rattaretke järel...

Võib ka nii -riietuda tuleb hästi vanadesse riietesse, enne metsa hüpata kraavi ja „saabuda" siis metsaveerde seenekorve enda ees lükates... Peaasi, et keegi ei näeks.

Tohutult valikuid

„Vanaaja inimene teadis vähe, aga ta sai kõigest aru; meie teame kohutavalt palju, aga me ei saa enam millestki aru." Selline on üks Valdur Mikita poolt välja öeldud mõte.

„Meie esivanematel on küll olnud karjuv puudus näiteks kas eluruumist, soojusest või toidust, aga nad on pidanud oma valikuid tegema mõne asja vahel, tänapäeva inimene peab aga valima sadade ja tuhandete asjade vahel," sõnab Mikita. Tema sõnul on raske elada maailmas, kus on liiga palju valikuid: mingil hetkel hakkab see hävitama ka inimese õnne ja loovust.

„Neid riike ja rahvaid, kes nii kirglikult suhtuksid oma loodusesse, on väga vähe. See, et me reageerime näiteks metsa teemale terve rahvana - selles on midagi väga erilist ning et Eesti arusaam rahvuslikkusest on seotud meie loodusega - ka see on eriline," leiab Valdur Mikita esinemise lõpetuseks.