« Tagasi

Elukutseline noameister käis Põltsamaal

Taavi Kelder  Vali Uudised (2016), 22. jaanuar, nr. 6. lk. 1, 5.

Teisipäeval, 20. jaanuaril räägiti Jõgeva  maakonna keskraamatukogu kohtumisõhtul  käsitööna valmistatud nugadest. Kohal oli elukutseline noameister Tõnu Arrak Saue kandist, keda olid kuulama tulnud nii mõnedki sepatööhuvilised. Raamatukogu konverentsisaalis avatud näitusel saab kuni kuu lõpuni näha ka näiteid noameistri sepistatud nugadest.

Tõnu Arrak (sündinud 1964) on niisuguse ameti esindaja, keda tänapäeval Eestis enam eriti sageli ei kohta ta on nimelt noameister. Kes nuga, olgu siis kööginuga, pussi või taskunuga, osta tahab, ei pea selleks ju tänapäeval sepa või lausa spetsiaalse noameistri poole pöörduma, vaid võib selle osta poest, kus käsitööna tehtud nuge üldiselt eriti ei müüda. Sellegipoolest on palju ka selliseid inimesi, kes lasevad endale noa valmistada just noameistril, mitte ei osta nuga kusagilt kaubanduskeskusest.

Ent ka nugadel on mitmeid otstarbeid ja mitte kõik pole praktilise väärtusega. On olemas puhtalt kaunistamise otstarbeks käsitööna tehtud nuge ning nuge, mida kasutatakse igapäevaelus, olgu siis köögis toidu valmistamisel või muudel majapidamis või aia-ja puutöödel. Nuge ongi Tõnu Arrak teinud mitmesuguse kuju ja otstarbega, alates pisematest nugadest kuni suurte võitlusnugadeni välja.

Arrak alustas nugade sepistamist juba peale kõrgkooli lõpetamist Tallinnas 1980. aastatel. 

"Noad, mida ma teen, on tehtud arvestades kliendi vajadusi. Nuge ma sepistan, kuigi nuge on võimalik teha ka teisel moel - on terve hulk ka selliseid noategijaid, kes ei sepista nuga, vaid võtavad terasest lati ja käiavad sellest noa välja," selgitas ta.

Nugade tegemisega alustas noasepp juba enam kui 25 aastat tagasi. Noavalmistamine nõuab hulga oskusi, häid materjale ja korralikku ideed selgitas sepp - hea töö ei sünni ilma korraliku planeerimiseta.

"Alustasin keerulisemate nugade tegemisega ning tasapisi läksin lihtsamate nugade peale. Enne kui ma päris nuge hakkasin tegema, tegin ma Damaskuse rauda, mida nimetatakse ka Tamasseri rauaks. Siis läks tükk aega, enne kui ma suutsin mingisuguse noa valmis teha. Varem olid ajad sellised, et nugade tegemine oli isegi keelatud. Väga raske oli mingit õpetajat leida. Mingid teadmised ju olid, aga mingit üldist nugade tegemise traditsiooni Eestis niisugusel kombel ei olnud, nagu on Soomes. Mind aitas see, et õppisin kunstiakadeemias, mille lõpetasin metalli erialal. Õpitud tarkust olen oma töös sepana ka päris palju  saanud kasutada  enam vähem kõigest, mida ma kunstiakadeemias õppisin, on palju abi olnud."

Tõnu Arrak on spetsialiseerunud just mustrilistele nugadele.

"Mustrilist terast nimetatakse tihtipeale ka Damaskuse rauaks. Kust tuleb nimetus Damaskuse teras, seda ma öelda ei oska - ei ole isegi teada, et Damaskuse linn oleks mingi eriline terasetöötemise keskus olnud, küll on tegu olnud aga olulise kaubanduskeskusega. Mustrilise terase kujul on tegemist sellise tehnikaga, kus vähemalt kahest eri terasesordist keedetakse kokku materjal. Kui need terased kokku liita, siis ta hakkab käituma peaaegu nagu üks materjal," selgitas Tõnu Arrak mustrilise noa      tegemise tagamaid.

Millal taolisi mustrilisi nuge tegema hakati, Tõnu Arrak täpselt öelda ei osanud:

"Kui minna ajas tagasi tuhat aasta, siis vanasti polnud võimalik terast osta kuuemeetriste lattidena ja     ühtlase koostisega nagu tänapäeval, vaid seda sulatati väikestes ahjudes, saades seeläbi väga ebaühtlase koostisega ja igasuguste lisandite ja rämpsuga suhteliselt toorne materjal, millest tegelikult ei saanud midagi head teha. Selleks, et sellest saada asjalikku materjali, pidi teda sepistama. Sepistamise käigus ta venis, põles ära, seejärel teda keedeti kokku ja sepistati. Tegu oli nagu lehttaigna tegemisega, mille käigus kogu aeg pidi seda materjali voltima. Selle kõige tulemusena kõik need kihid jäid lõpuks noa peal näha. Millal hakati nugade tegemisel mustrit teadlikult kujundama, seda on raske öelda, aga ilmselt juba umbes paar tuhat aastat tagasi, meie ajaarvamise alguses hakati ilmselt tegema ka mustrilisi nuge ja võis leida juba  selliseid külmrelvi, millel muster oli uhkelt kujundatud ja teadlikult oli nende kihtidega manipuleeritud. Kusjuures oluline on silmas pidada, et niisugune terase rafineerimine oli levinud üle maailma, seda ei tehtud ainult ühes kohas. Üle  maailma oli see tehnoloogia  suhteliselt algeline, terast  ei saadud piisavas koguses  ning teda pidigi kogu aeg keetma kokku tükkidest."   

Tõnu Arraku sõnul on tänapäeval käsitööna noa tegemise tehnika iseenesest suhteliselt lihtne ja seisneb materjaliga mängimises. Algmaterjalina on nüüdsel  ajal võimalik kasutada kvaliteetseid tööriistateraseid: 

"Keedan kõigepealt terve portsu teraseid kokku, siis ma venitan saadud sulami natuke pikemaks ja keeran kokku, seejärel venitan jälle pikemaks ja keeran teist korda kokku ning nii tekibki kokku keeramise käigus muster. Arvestada tuleks sellega,  et tekiks mõistlik arv kihte, et muster ei läheks liiga tihedaks. On võimalik teha erinevaid mustreid, näiteks lainelist mustrit jne. Manipulatsioonid kihtidega tuleb teha kindlal ajahetkel või tööetapil. Töö käigus olen õppinud väga palju seda, kuidas muster kujuneb."

Samavõrra oluline kui noa tera sepistamine on ka käepideme tegemine. Käepidemete tegemisel on materjali tulnud tellida näiteks lausa Marokost, ütles Arrak:

"Käepidemete juures on materjalide valik mitmekülgsem, kuid aja jooksul on välja kujunenud mõned lemmikud. Tihti kasutan hõbedast detaile, sinna juurde lisan rauda ja mõne eksootilise puutüki. Varem kasutasin palju eebenipuud, mis sobis nii  värvilt kui tekstuurilt väga hästi. Nüüd püüan selle asemel kasutada grenadilli. Lisaks hõbedale olen kasutanud ka vaske, pronksi ja shibuichit. Puuliikidest kasutan veel ka cocobolot, ziricote´t, palisandrit, padouk'i, amarello 't ja teisi.  Eksootilisematest materjalidest võib mu nugadel leida veel mammutiluud ja vaalahammast. Mõnikord ka vesipühvli sarve. Vanematel  töödel on ka poolvääriskive, nagu türkiis, tiigrisilm ja granaat - tavaliselt ise lihvitud. „

Arraku tehtud noad leiavad endale omaniku peamiselt seeläbi, et nad on tehtud tellimuse peale.  Nugade hind sõltub konkreetsest tellimusest:

"Nugade hind on kokkuleppeline ja sõltub peamiselt nende keerukusest, vähemal määral ka kasutatud materjalidest. Kuidas noa tellimine käib? Tavaliselt  saab kõik alguse kontaktist, mille käigus täpsustame tellijaga võimalikult paljud üksikasjad - otstarve, mõõdud, materjalid. Seejärel joonistan tulevase noa paberile võimalikult  täpselt ning saadan kliendile. Vajaduse korral teen muudatused ja seejärel,  kui klient on nõus, alustan  tööd. Üldjuhul ettemaksu  ma ei võta ja tähtaega ei  määra," rääkis Tõnu Arrak. 

Mustrilisest terasest ja kaunistatud käepidemetega nugade, ent ka traditsiooniliste põhjamaiste nugade (puukko´de), jahinugade, kööginugade ja  pistodade kõrvale plaanib  noasepp millalgi teha valmis aga ka näiteks ühe korraliku kartulikoorimis noa. Arrakul endalgi on kodus  köögis kasutusel mitu käsitsi tehtud nuga.

Nugasid on Tõnu Arrak teinud ka rahvusvahelistel messidel ja võistlustel osalemiseks, olles pälvinud oma tööde eest ka mitmeid auhindu - muuhulgas on ta saanud auhindu näiteks Belgias, Soomes, Prantsusmaal ja Saksamaal toimunud võistlustelt. Noameistri sepikoda asub Harjumaal Saue lähistel Jõgisool.