« Tagasi

Ka ajakirjadest võib leida huvitavat lugemist

Helve Tamm  Vali Uudised (2015), 20. veebruar, nr. 14, lk. 5.

Raamatukogust raamatute laenutamine on ütlemata kuldaväärt tegevus, kuid peale raamatute on seal ka ajakirju, mida tasuks aeg-ajalt samuti sirvida. Teinekord leiab sealt selliseid üllatavaid ja olulisi artikleid kasulike teemadega, mille peale tavaliselt ei tulekski.

Allakirjutanu tunnistab, et ega ta isegi ole selle peale tulnud, et mõnda teemakohast teavet otsida mitte raamatutest, vaid just ajakirjadest. Ja veel sellistest,  mille nimetus viitab hoopiski teistele aladele. Näiteks ajakiri Director. Kuigi nimi on ambitsioonikas ja osutab pigem neile lugejatele, kes töötavad juhtidena, ei ole seal artikleid pelgalt juhtivtöötajatele. Viimatisi väljaandeid sirvides sattusin peale vägagi põnevatele teemadele, nagu näiteks  selle kohta, miks tänapäeva  noored on 40-50-aastaste juhtide suhtes n-ö üleolevad. Artikli autori tähelepanekute põhjal pole põhjuseks mitte sugugi noorte ülbus, vaid tõsiasi, et aeg, kus nõukogudeaegsed juhid ettevõttes kõike ainuüksi oma äranägemise ja käe järgi tegid, on jäädavalt möödas. Tänane päev nõuab noorte vastu suuremat austust ja tähelepanu, kuna uus põlvkond pole enam nõus kellegi diktaatorliku taktikepi all ennast puruks jooksma. Ja tegelikult tõsi ta on, kui elu enda ümber vaadata. Vaid keskealised ja vanemad on praegu veel need, kes olematu palga eest on nõus ka 24/7 tööandja nimel rabama. Noorem rahvas lööb tööpäeva lõpus pilli kotti ja kõnnib rahulikult minema. Aga siit hakkab pahatihti tekkima vanema tööandja ja noorema töötaja vahel konflikt.

Directorist vastavat teemat lugedes muutus arusaam hetkeolukorrast palju selgemaks ning kui see nii juhtub, on võimalik ju palju arukamalt noorte inimestega suhelda ilma  neid arvustamata või hukka mõistmata. Ja see aitab  mitte ainult tööandjaid vaid ka töötajaid endid.

Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab Directori ühes numbris: „Üldiselt arvatakse, et inimesed on tööl alamotiveeritud ainult madala palga tõttu. Tegelikkuses on töötajad õnnetud hoolimatu juhi vähese tähelepanu ja tunnustuse ning kasinate arenguvõimaluste tõttu."  Peab tunnistama, et Pajumaa jutt on väga paikapidav. Eriti kasinate arenguvõimaluste kohta. Tõesti, kui inimesed töötavad  aastaid oma kohal kordagi koolitusel käimata või teiste samal erialal töötavate inimestega kokku saamata,  hakkab tööind vastu maad raugema ning siis ei aita lõpuks ka enam palgatõus,  et uuesti sära silmadesse tuua.

Ka ajakiri Psühholoogia sinule väärib aeg-ajalt kätte võtmist. Viimasest  numbrist hakkas eriti silma lugu tõsiasjast, et inimesed  peaksid oma minevikul minna laskma. See pole hädavajalik mitte ainult selleks,  et eluga edasi minna, vaid  sellekski, et oma vaimset  tervist hoida.

Omaette põneva lugemise moodustavad aga reisiajakirjad. Näiteks  reisiajakiri GO ja „Reisimaailm". Neist ei sa teada  ainult teiste maade, vaid ka  koduse Eestimaa erinevate nurkade kohta. Täielik üllatus oli, kui ühest GO numbrist avastasin terve seeria lugemist lda-Virumaa linnade ja asulate kohta. Seal oli põhjalikult kirjeldatud huvitavaid paiku, vaatamisväärsusi ja ajaloolisi objekte koos mitmesuguste legendide ja sünnilugudega. Ja kuna kohe-kohe on uksele koputamas kevad ja siis juba suvi ning paljud otsivad soojaks ajaks kohti, kuhu matkama või puhkuse ajal end niisama tuulutama minna, tasuks kindlasti seda ajakirja sirvida ja avastada enda jaoks lda-Virumaa.

Korraks tahaks peatuda veel ühel informatiivsel  ajakirjal. Ja nimelt ajakirjal lmeline Ajalugu. Ajalugu on  alati huvitav, kuid sellest väljaandest leiab jahmatavaid fakte, mida pole enne  kuulnudki. Näitena sobib  siin tuua artikli sellest, millal Eestis naised hakkasid  aluspükse kandma. Oleme ju sedavõrd harjunud nende  riideesemetega, et ei tule  selle pealegi, et mitte sugugi  kaua aega tagasi olid asjad  hoopiski teisiti.

Kindlasti üllatab paljusid tänapäeva inimesi, et veel 1960. aastatel leidus maakohtades vanemaid naisi, kes polnud oma elus kordagi aluspükse kandnud. Made Uus kirjutab oma uurimuses, et veel 1920. ja 1930. aastatel ei kandnud mitte kõik naised aluspükse. Neid riideesemeid häbeneti ja neist isegi rääkimine oli üks lõpmata inetu tegevus ja seega taunitud. Naisi, kes pükse kandsid, mõnitati ja halvustati ning riidetükkide üle visati karvast nalja. Arvatavasti oli häbistamine seotud suuresti tõsiasjaga, et ühtedeks esimesteks aluspükste kandjateks olid prostituudid.

Alles siis, kui linnalik riietus hakkas tasahilju  maakohtadesse imbuma, jõudsid püksid ka maanaiste jalga. Praeguseks on neist  kunagi piinlikkust tekitanud riidetükkidest loodud  aga omaette moekunst.  Seega on raamatukogus lugemist mitte ainult  raamatutest vaid ka ajakirjadest, mistõttu tasuks  lugemissaalist tihedamini  läbi astuda.