« Tagasi

Sada aastat raamatuvalgust V

Riina Mägi  Vooremaa (2015), 3. jaanuar, nr. 1, lk. 4.

(Järg 20. detsembril ilmunud  osale; kirjutise alueks on Jõgeva maakonna keskraamatukogu sajandijuubeIiks ilmunud raamat  "PõItsamaa raamatukogud. A. W. Hupeli aegadest 21. sajandisse",  mille on koostanud Rutt Rimmel ja Siiri Õunap)

1960. aastate lõpus sai Jõgeva  Rajooni Raamatukogu endale  paljundusseadme TEKA. See  töötas termograafia põhimõttel :  kujutisega paberit infrapunakiirtega läbi valgustades tekkis  termoreaktiivsele paberile kujutise koopia, mis püsis seal umbes  aasta, seejärel kiri kustus. TEKAt  loeti nii "ohtlikuks" aparaadiks  (keegi võis sellega ju keelatud  kirjandust paljundada!), et see  tuli pärast iga kasutamist linna  täitevkomiteesse hoiule viia.  Vahel jäi see töö siiski tegemata:  kas sellepärast, et ununes, või  sellepärast, et raamatukogu tööpäeva lõppedes olid täitevkomitee uksed ammu suletud. Miilits  käis aga aeg-ajalt kontrollimas,  kas masin on ikka turvalises kohas.

"Nägin juhuslikult aknast, et  miilits tuleb jälle kontrollima,  aga minul oli koopiamasin ära  viimata," meenutas 1957. aastal raamatukogus tööle asunud  ja aastatel 1970-2005 asutust  juhataja/direktorina juhtinud  Vaike Oro. "Jõudsin veel naistele  hüüda, et öelgu, et mind pole  majas, ja ise seinakappi hüpata.  (...) Istusin kapis ja mõtlesin,  et ootan, kuni miilits ära läheb.  Kuulsin, kuidas laenutaja seletas,  et direktor on linna läinud ja  pole teada, millal tuleb. Miilits  aga kuulutas, et tal on aega küll  ja ta ootab direktori ära. Nii ei  jäänudki mul muud üle, kui hiilida vaikselt kapist välja ja teha  nägu, et olen tagaukse kaudu  sisse tulnud. Siis tuli ka seletada, miks kopeerimisaparaat ära  viimata on."

Lenini kirjad

1970. aasta aprillis möödus  100 aastat Vladimir lljitš Lenini  sünnist. Kogu juubelieelse aasta  jooksul peeti Lenini teoste ja  temast kõnelevate trükiste laenutamise üle eraldi arvestust.  „Sul ju neid Lenini laenutusi  vaja, pane mulle ka mõni kirja,"  ütlesid abivalmis lugejad mõnigi  kord ja aitasid raamatukoguhoidjatel nende õlule pandud  tobedaid kohustusi täita.

Lenini juubeli eel korraldati  rajooniraamatukogus kolm temaatilist õhtut. Neist ühe õhtu,  "V I. Lenini kirjad kodustele'',  kava osutus nii menukaks, et  sellega käidi hiljem esinemas  veel mitmes asutuses ja ettevõttes. Publikumenul oli oma põhjus. Kõnealune kava oli  kokku pandud kirjadest, mille  Lääne-Euroopas emigratsioonis  olev Lenin saatis emale, õdedele ja tuttavatele. Neist kirjadest koorus välja tõsiasi, et tagasihoidlik ja vähenõudlik töörahva juht elas välismaal tegelikult  üsna luksuslikku elu, reisis palju  ega vaevelnud sugugi puuduses,  nagu biograafid hiljem väita on püüdnud.

"Tolle aja inimesed olid kogenud ridade vahelt lugejad ja alltekstide äratundjad, nii et kava  vastuvõtt oli üle ootuste hea," on  meenutanud kauaaegne raamatukogutöötaja Hille-Mai Lugus.  1971. aastal loodi raamatukogus bibliograafi ametikoht.  Rajooniraamatukogu hakkas  sestpeale külaraamatukogusid  ka bibliograafia alal juhendama. Toona bibliograafi ametisse  võetud Erika Pahla teeb sama  tööd tänini.

Aastate1 1971-1975 tsentraliseeriti Eestis rahvaraamatukogude võrk. Ka Põltsamaal  tegutsevast Jõgeva Rajooni Raamatukogust sai1974. aastal Jõgeva Keskraamatukogu ning rajoonis tegutsevad küla- ja linnaraamatukogud muutusid  keskkogu poolt juhitavateks harukogudeks. Tänu uuele süsteemile tõusis liigitamise, märksõnastamise ja kataloogimise tase.  Keskkogu kaudu hakati tellima ja kohale toimetama kirjandust  kogu rajooni raamatukogudele.  Raamatukogus moodustati neli osakonda: komplekteerimis-,  teenindus-, metoodika- ja bibliograafia- ning lasteosakond.  Tänu mitme mahuka töölõigu  lisandumisele ja ametikohtade  arvu suurenemisele, täienesid  Põltsamaa raamatukogutöötajate read mitme hakkaja ja haritud  inimesega. Keskraamatukogu  asus juhtima Vaike Oro, kes oli  olnud ka rajooniraamatukogu eesotsas.

Töö ajal heinal

Keskraamatukogu metoodikutest ja teistest töötajatest  koosnev brigaad külastas harukogusid metoodiliseks juhendamiseks kahel-kolmel korral aastas. Kontrolliti katalooge, raamatute paigutuse vastavust kohaviitadele, statistiliste andmete kogumist ja nende paikapidavust, raamatukogupäeviku  täitmist, üldist korda ja osalt ka töödistsipliini. Harva küll, aga tuli ette ka selliseid juhtumeid, et külaraamatukogu hoidja tabati töö ajal kodunt kõplamast või  heina tegemast.

1974. aastal sai keskraamatukogu endale bussi, millega sai  harukogusid juhendamas käia ja neile raamatupakke laiali vedada. Bussist sai ka liikuv  raamatukogu: sinna ehitati sisse  riiulid, millesse mahtus umbes  tuhat raamatut. Esialgu hakati  kaks korda kuus käima Umbusis ja Sakala sovhoosi keskuses,  1978. aastast ka Neanurmes.  Hõreda asustusega piirkondade  rahvas oli kirjavara koju kätte  toomise eest väga tänulik ja ka  laenutusringidel käinud raamatukogutöötajad meenutavad  neid sõite soojade sõnadega.  Sellise teenuse pakkumise tegi  võimalikuks bensiini madal hind.