« Tagasi

Sada aastat raamatuvalgust III

Riina Mägi  Vooremaa (2014), 13. detsember, nr. 143, lk. 4.

Kirjutise aluseks on Jõgeva maakonna keskraamatukogu sajandijuubeliks ilmunud raamat  "Põltsamaa raamatukogud. A. W. Hupeli aegadest 21. sajandisse", mille on koostanud Rutt Rimmel ja Siiri Õunap.

1943. aasta 1. veebruarist kinnitati raamatukogu juhataja ametisse taas lda Sutt-Reima.  Sama aasta novembris kirjutas Postimees, et Põltsamaa raamatukogu korrastustööd hakkavad lõppema, ent fond on  sõja tingimustes suuri kahjusid  kandnud: sealt on palju väärtuslikke raamatuid kaduma läinud.  Raamatukogu avati, kuid ainult kaheks õhtuks nädalas. Samas  oli rahva raamatunälg sõja ajal  üsna suur: kogu lahtiolekupäevadel laenutati mõne õhtutunni jooksul paarsada raamatut. 

1944. aastal septembris jõudis  sõjavanker taas Põltsamaale ja  sündmuste käigus langes pool  linna tuleroaks. Suure silla õhkimise aegse plahvatuse tagajärjel  süttisid ka silla läheduses paiknenud Põltsamaa põllumeeste  Seltsi ja linnavalitsuse hoone.  Viimases asunud raamatukogu  hävines täielikult.

Raamatukogu taasavamiseni jõuti arvatavasti 1945. aasta  suvel. Raamatukogu käsutusse  anti esialgu üks väike läbikäidav  tuba Lille tn 4 asuvas endises  Jaan Põldra majas, kus tollal oli lasteaed. 1. jaanuaril 1946 oli  raamatukogus 385 raamatut,  mis olid enamasti kokku korjatud sõjast puutumata jäänud  ümberkaudsetest raamatukogudest. Juba sama aasta lõpuks oli  raamatute arv kahekordistunud. 

Raamatukogusid käsitleti  tollal ideoloogiaasutustena ja raamatukoguterminoloogiasse  sugenes mõiste "massitöö". Massiüritusi tuli korraldada seoses  riiklike pühade ja üldrahvalike  kampaaniatega. Lisaks tellitud raamatutele, saadeti raamatukogudele ühtteist ka tsentraliseeritud korras. Muud kirjandust saadeti igale kogule üks, ühiskondlik-poliitilist kirjandust mitu eksemplari. Näiteks Nikolai Karotamme "Vabanemisaastat" tuli Põltsamaa raamatukogusse neli eksemplari, Jossif Stalini  "Leninismi küsimustest" seitse eksemplari jne.

Ühte kitsukesse tuppa surutud  Põltsamaa raamatukogu sai ruumi juurde siis, kui kõrval asuv hambaravikabinet 1947. aastal  mujale koliti. Ühe toa asemel oli  nüüd kaks, ent mõlemad vajasid  remonti ning inventarigi oli juurde vaja. Raamatud olid küll  nummerdatud, ent kartoteeki  asendas seinal rippuv raamatute nimekiri.

Defitsiitsed kuivad lauad

1947. aastal sõlmisid Põltsamaa raamatukogu töötajad  ka raamatukogude vahelise sotsialistliku võistluse lepingu,  kohustudes värbama lugejateks  20 protsenti piirkonna elanikest,  saavutama iga lugeja kohta 25  raamatulaenutust, viima ühiskondlikpoliitilise ja populaarteadusliku kirjanduse lugemise  20 protsendini loetud raamatute  arvust, organiseerima raamatute  kojukandmist kaugemal asuvate  talude inimestele, korraldama  kirjandus- ja vestlusõhtuid ning  massiüritusi, propageerima rahvamajanduslike kampaaniate  läbiviimist, koostama temaatilisi ajaleheväljalõigete kaustu ("Stalinliku neljanda viisaastaku  saavutustest", "Parteielu", "Rahvusvaheline olukord", "Vennasvabariikide elu") jne.

1948. aastaks taotles raamatukogu tollane juhataja Helmi  Kala lisaks raamatute ostuks, ajakirjanduse tellimiseks, raamatute köitmiseks, küttepuude ostuks ja töötasuks mõeldud summadele veel 1500 rubla:  selle eest oli plaanis osta kuivi  laudu ning lasta neist valmistada raamatukapp, raamaturiiul ja kuus tooli. Mööbel oli olnud  plaanis hankida juba eelmisel  aastal, aga siis ei õnnestunud  kuivi laudu kusagilt saada. 

1948. aasta esimesel poolel  kolis Põltsamaa linnaraamatukogu uutesse ruumidesse aadressil V Kingissepa tn 15 (Lossi tn 15).  Seal saadi enda käsutusse samuti  kaks tuba, ent need olid veidi  suuremad kui eelmises paigas. 

Sama aasta 30. augustiks oli  raamatukogu juhataja kutsutud  Põltsamaa linna täitevkomitee  koosolekule raamatukogu tööst  aru andma. Ta võis ette kanda,  et uude kohta kolinud raamatukogus oli raamatute liigitamine ja põhinimestikku kandmine  lõpule viidud ning sisustustki  juurde soetatud. Üldiselt oldigi  juhataja tööga rahul, ent toodi  välja ka mitmeid puudusi, nagu  soovitatava kirjanduse nimekirja  puudumine, venekeelse kirjanduse nappus, kirjandusõhtute  vähesus, seinalehe väljaandmise  ebaregulaarsus jne. See, mida  juhatajalt puuduste likvideerimiseks nõuti, oli talle ilmselt liig  ning ta lahkus töölt. Raamatukogu uueks juhatajaks sai 1948.  aasta oktoobris Elfiede Luks. 

1950. aasta septembris moodustati Eesti NSVs 13 maakonna  ja 233 valla asemele 39 maarajooni ja muudeti sellega kardinaalselt Eestis paarisaja viimase  aasta jooksul välja kujunenud  haldusjaotust. Teiste hulgas  moodustati Põltsamaa rajoon.  Rajoonikeskuseks muutumine  oli Põltsamaa linna jaoks isegi  positiivne: see tõi kaasa mitme  uue asutuse ja ettevõtte loomise  ning mitme uue hoone rajamise.  Põltsamaa raamatukogugi sai  "ametikõrgendust" ja asus täitma  rajooniraamatukogu ülesandeid :  juhendama metoodiliselt rajooni  26 külaraamatukogu.

1950. aasta lõpus sai raamatukogu juhatajaks Marje Õun. Tema eelkäija Elfriede Luks  siirdus parteitööle.

Raamatukogudesse suhtuti jätkuvalt kui ideoloogiaasutustesse. Nii tuli raamatukogudel  1950. aastatel kevadkülvi- ja  saagikoristusperioodil sotsialistlikku võistlust organiseerida ja selle käiku valgustada ning  korraldada kohtumisi võistlevate  brigaadide vahel. Töökohtadel  tuli organiseerida rändkogud  või laenutuspunktid, et töötajad  oleksid kursis uute raamatute ja  eesrindlike töökogemustega. Kui  olud nõudsid, panid raamatukogutöötajad oma asutuse uksed  nädalaks kinni ja läksid kolhoosi  saaki koristama.

Plaan vajas täitmist

Inimesed armastasid endale  tollal lugemisvara valida nende  raamatute hulgast, mis teised  lugejad olid just tagasi toonud.  Soovitatava kirjanduse nimekirja ja raamatukoguhoidja antud  suunistesse suhtuti umbusuga.  Kui viimane pakkus valitud raamatuga kaasa mõnd "punast"  brošüüri, suhtuti sellesse siiski  mõistvalt, öeldes: "Eks teilgi ole  vaja plaani täita."

1953. aastal eraldati rajooniraamatukogu fondist lastekirjandus ja pandi alus Põltsamaa  Linna Lasteraamatukogule. Raamatukogu kahest ruumist jäi  suurem täiskasvanute, väiksem lasteraamatukogule.

1954. aastal tuli Põltsamaa  raamatukogu juhatajaks Hilja-  Alide Palumäe (hilisem Toome),  kes töötas sellel kohal kahe väikese vaheajaga (üks oli tingitud  suunamisest komsomolitööle ja  teine suunamisest kultuurimaja  juhataja kohale) 1970. aastani.  Enne seda oli raamatukogu olnud seitse kuud ilma juhatajata,  sest Marje Õun oli vallandatud  finantsdistsipliini rikkumise pärast. Nende seitsme kuu jooksul  oli kogu töö raamatukoguhoidja  Olga Gutmanni õlul.