« Tagasi

Marko Kaldur rääkis ekspeditsioonidest Venemaa avarustesse

Taavi Kelder  Vali Uudised (2014), 24. oktoober, nr. 81, lk. 4.

Seekordset salongiõhtute hooaega Jõgeva maakonna keskraamatukogus alustas reisimees ja kirjanik Marko Kaldur, kes rääkis viimastel aastatel Siberisse ja Kaukaasiasse eestlaste  poolt maastikuautodel  ette võetud ekspeditsioonidest, millest tal  on olnud võimalus osa võtta. Siberi puutumatu  loodus pakkus nii kauneid loodusvaateid kui  ka võimalust trotsida karmi kliimat ja halbu,  paiguti läbipääsmatuid Venemaa teid.

Neljapäeval,16. oktoobril  käis Jõgeva maakonna keskraamatukogus rändur ning  reisi-ja lastekirjanik Marko  Kaldur (sünd 1978), kes on  muuhulgas õppinud ka Tartu  ülikoolis ajakirjandust, rääkimas Põltsamaa rahvale Venemaale ette võetud maastikuautode ekspeditsioonidelt  saadud elamustest.

Alates 2012. aasta algusest on eestlaste poolt korraldatud Venemaale seitse  suuremat maastikuautode ekspeditsiooni ehk nn off-road-automatka. Neil  ekspeditsioonidel on edasi  liigutud kohalikke külavahe- ja metsateid kasutades,  mille käigus on juhtunud ka  seda, et tee lõpeb jõesängis  sootuks ära -just nii juhtus näiteks Magadanist ida poo]e sõites, kui taheti välja jõuda Kamtšatka poolsaarele, mis teede kehva kvaliteedi tõttu ei õnnestunudki.

Reisiseltskondade "4 x 4 ekspeditsioonid" poolt ette võetud Venemaa automatku on kajastanud ka reisisarjad Eesti telekanalite1 - "4 x 4 Magadan", "4 x 4 Kasahstan ja Kõrgõzstan" ja "4 x 4 Taimõr ja Jamal". Rändur Marko Kaldur on osalenud kokku neljal ``4 x 4" automatkal Venemaa avarustesse. 

„Alates 2012. aasta algusest on eestlaste osavõtul toimunud kokku seitse suuremat maasturite ekspeditsiooni Venemaale - käidud on nii polaarekspeditsioonil, maailma lõpuekspeditsioonidel kui ka Sise-Aasia ekstreemsetel avarustel ja mägedes. Neist neljal ekspeditsioonil olen osalenud ka mina. Kõige pikem retk, milles osalesin, oli Magadanis käik Euraasia idatipus ehk nn maailma lõpuekspeditsioon, teine retk oli talvine retk Põhja Siberisse ja kaks viimast automatka tegime Kaukaasiasse ja Gruusiasse."

Mis sunnib Eesti mehi ja naisi ennast Venemaa karmides kliima- ja elutingimustes proovile panema? Marko Kalduri sõnul on põhjusi mitu - üks neist on näiteks soov saada välja argipäeva rutiinist ning näha teistsugust, kohati lausa ekstreemset elu Siberi avarustel:

"Tahaksin öelda, et paljudele eestlastele, eriti aga teismelistele, kes siin päevast päeva vinguvad, et Eestis on elu vilets, tuleks soovitada minna kaheks kuuks Siberisse elama, tutvuma mõne Siberi linnaga – las näevad, milline on eluolu seal ja mis tingimused on seal. Kui nad tagasi tulevad, siis suurem osa neist tõenäoliselt enam ei vingu."

Teise suurema põhjusena toob reisikirjanik ja rännumees välja omapärase haiguse, mida võiks võrrelda lausa narkosõltuvusega. Venemaa avarused on ekspeditsioonidel osalenutele pakkunud hulganisti tugevaid elamusi, et on tekitanud Kalduri sõnul lausa ravimatut sõltuvust Siberist. Siber -see on eestlase jaoks puutumatu loodus, arengus mitukümmend aastat Eestist maha jäänud elu ning meil harva esinevad lagunenud ja läbipääsmatud teed, pluss karm kliima (miinus neljakümnekraadine temperatuur) Põhja-Siberis, mida samuti talvel tunda saadi. Siberi läbipääsmatud teed panid mõistagi nii mõnigi kord proovile nii inimesed kui ka tehnika, seades paiguti ohtu ka osalejate elu - näiteks Tšetšeeni võitlejate kätte sattudes Kaukaasias.

Kolmanda põhjusena toob Marko Kaldur välja Siberi puutumatu looduse ja inimeste eheduse.

"Kui Siberi-ekspeditsioonidest rääkida, siis väga palju on minult küsitud, et miks üldse sinna minna. Olgem ausad, Siberiga seostub eestlasele eelkõige ebameeldiv külg - küüditamised, vangilaagrid, kõik sellega seonduv. Kuid Siberi kõige suurem võlu ja ahvatlus on just Siberi ehedus, sest seal on kõik ehe ja puutumatu. Kui meie siin oleme lääne tsivilisatsioonist ja lääne inimeste väärtustest rikutud, siis Siberi inimesed on ehedad - nendega on lihtne suhelda, nad ei ole piiratud mingitest tsivilisatsiooni negatiivsetest külgedest. Ja samamoodi nagu inimesed, on seal ka loodus ehe. Kuigi tänapäeva nafta- ja gaasi- maardlate, idapoolses Siberis ka kullakaevanduste poolt on üksjagu loodust juba ka ära rikutud ja laastatud, on see tegelikult vaid väike protsent kogu seest suurest  suuremas osas metsikust ja puhta loodusega Siberist - sellele võrdväärset maailmas on väga raske leida. Midagi sarnast leiab vaid kusagil Amazonase vihmametsades või Aafrika savannides. Siberi jõed, järved ja loodus on sedavõrd lummavad, et kui sellise sõidu läbi teed, siis tahad sinna paratamatult uuesti tagasi minna," rääkis Marko Kaldur.

Siberi looduse ehedusest rääkides toob Marko Kaldur näite kohtumisest karudega Ohhoota mere ääres.

"Reisil Magadani Ohhoota mere äärde oli meie reisil üheks eesmärgiks kohata karu vabas looduses. See eesmärk täitus seeläbi, et ühel ööl tiirutaski ümber meie laagri neliteist näljast karu. Hakkasime telke üles panema, kui korraga keegi hüüatas, et vaadake -karu! Nägime karusid veel mitmel korral sel õhtul, mistõttu otsustasime, et veedame öö telkide asemel hoopiski autodes. Õhtuhämaruses suutsime loendada, et kokku oli laagri ümber korraga luusimas neliteist suurt karu, kes õnneks endast meile ohtu ei kujutanud."

Reis Ohhoota mere äärde Magadani, mis on ühtlasi Euraasia mandri kõige idapoolsem suurlinn ning kõige idapoolsem aasta ringi autoga ligipääsetav linn, oli Marko Kalduri sõnul terves ulatuses huvitav ja meeldejääv. "Reisi peamine eesmärk oli enda ja teiste proovile panek - kas oleme võimelised ees seisvate raskustega silmitsi seisma? Kuna valdav osa reisikaaslastest on sündinud nõukogude ajal, tuleb nentida, et teatud osas kogesime ka nostalgiat, sest meie jaoks minevikuks muutunud elu näeb seal igal sammul. Teisalt, kogu seda meiega võrreldes kolmkümmend aastat maha jäänud elustiili enam kauaks ei ole, sest palju kirutud Putini Venemaa panustab meeletuid summasid sellesse, et Venemaad, selle erinevaid regioone ja teid üles ehitada, raudteid ja maanteid moderniseerida ning infrastruktuure välja ehitada. Nii mõnedki maanteed on juba kaetud perfektse asfaldiga, mille kvaliteet on sageli paremgi kui Eesti asfaltteede kvaliteet."

Reisil Magadani kasutati selliseid kurikuulsaid läbi põlise looduse kulgevaid trasse, nagu raudteetrass BAM (Baikali järvest kuni Ohhoota mereni), mille ajalooline eesmärk oli säilitada ida ja lääne vahelist kaubavahetust Venemaal. Meie eesmärk polnud muidugi rongiga sõita seda trassi, mis oleks ju väga lihtne istudes Tallinnas rongi peale, vaid läbida tee läänest itta mööda ajutisi teid maasturitega sõites. Teel Magadani sõideti ka  mööda kurikuulsat Kolõma  surmateed, mis on ehitatud vangide poolt, kes saadeti Venemaale sunnitööle: 

"Põhjus, miks seda teed surmateeks kutsutakse, on see, et erinevatel andmetel hukkus selle tee ehitamisel kaks miljonit inimest. Iga  meetri peal hukkus mitu inimest. Teed ehitati kirkade ja labidatega, hukkunud lükati  sinnasamasse teetammi täiteks, mistõttu seda teed kutsutakse ka Kontide Teeks.''  

Venemaa avarustel nähti ka hüljatud koonduslaagreid, mis pärast nende tegevuse lõppemist tühjalt seisma on jäetud.

"Kui koonduslaagrid kinni pandi, siis inimesed tõenäoliselt lihtsalt saadeti minema ning hütid, barakid, valvetornid jäid seisma nii, nagu nad olid ehitatud. Oli ka neid, kellel pärast vangilaagrite töö lõppemist polnud kuhugi minna, mistõttu nad tegid vangilaagrite naabruskonda endale kodu. Kui meie külastasime vangilaagreid suvisel ajal, siis ei tasu unustada, et tegemist on karmi kliimaga paikadega, kus  talvel valitsevad lumetormid ja karmid külmakraadid," rääkis Marko Kaldur.

2013. aastal võeti maastikuautodel ette juba järgmine ekspeditsioon - 11 000 km pikkune polaarekspeditsioon Taimõri poolsaarele,  kus asuvad gaasimaardlad.

Reis kestis kokku 26 päeva. Automatka käigus läbiti talvise Venemaa teid, eesmärgiks oli muuhulgas jõuda välja näiteks ka Nord Streami gaasitrassi alguspunkti.  12-liikmeline reisiseltskond külastas polaarreisil ka endisi sunnitöölaagreid ning mälestusmärke ja memoriaale Eestis pärit küüditatutele. Sõit kulges sageli mööda lumme tuisanud radu ning osutus paljudes kohtades läbimatuks, üle oldi sunnitud elama näiteks tõsine lumetorm Uuralites:

 "Sõitsime kohati maastikul, kus polnud ühtegi teed. Osas kohtades sõidavad  talvel lumme mingisugused rajad sisse varustuskolonnid, mis viivad kohalikesse asulatesse toitu ja muid  esmatarbevahendeid. Sageli  kohtasime oma teel lumme seisma jäänud, hüljatud veoautosid. Pidime iga päeva õhtuks Vene piirivalvele  teatama ka oma asukoha." 

Venemaa ekspeditsioonidel on Marko Kaldur sattunud muuhulgas ka sõjakoldesse. Nii juhtus ekspeditsioonil, mille käigus külastati Gruusiat ja Armeeniat,  kuid satuti kogemata hoopiski Mägi-Karabahhiasse, kus käimas verine konflikt. 2014.  aasta suvel ette võetud Kaukaasia ekspeditsioonil Dagestani Vabariiki satuti aga Tšetšeeni võitlejate kätte, kus olukord kujunes veelgi kriitilisemaks. „Tee sai otsa ja järsku tulid võsast välja mehed relvadega. Autouksed kisti lahti ja relvad lükati autosse. Autodest käsutati kõik välja -olime sattunud Tšetšeeni võitlejate kätte. Need  olid Venemaa ekspeditsioonide kõige närvesöövamad ja ekstreemsemad hetked.  Me ei teadnud, kellega oli tegemist -kas sõjaväelaste, narkokaubitsejate või kellegi  muuga. Meid viidi sõjaväeosasse, kus meid kuulati  üle." Olukord lahenes lõpuks  siiski rahumeelselt ja reisiseltskond pääses autodega  minema Groznõi linna, kus  ööbiti hotellides.

Hoolimata raskustest ja  katsumustest, mida Siberi ja  Venemaa avarustele korraldatud automatkadel rohkelt  igal sammul tuli taluda,  pakkusid Venemaa reisid  lõppkokkuvõttes siiski rohkem positiivseid muljeid.  Positiivsena mõjusid just  puutumatu loodus ja aeg-  ajalt kogetud lihtsate vene  inimeste külalislahkus. "Üks  asi, mis mulle Venemaal  reisides meeldis, oli Vene  inimeste külalislahkus ja  sõbralikkus. Kui venelasele  tulevad külalised, siis on ta  valmis selle külalise nimel  kõike tegema. Oleme näinud  ka palju selliseid juhtumeid,  kus mitte väga heal järjel pererahvas sisuliselt teeb kõik  selleks, et külalistel oleks  hea olla -tehakse külmkapp  tühjaks, tapetakse viimane siga ära - kõike ainult  selleks, et külalistel oleks  hea olla," nentis rändur ja  reisikirjanik Marko Kaldur kokkuvõtteks.