« Tagasi

Kerttu Rakke: igal sõnal on oma tähendus, ka roppudel sõnadel

Helve Tamm  Vali Uudised (2013), 20. november, nr. 88, lk. 5.

Põltsamaad külastanud proosakirjanik Kerttu Rakke (kodaniku nimega Kadi Kuus) sarnaneb mõnes mõttes vägagi oma naistegelastega - väliselt enesekindel, otsekohene ja teravnurkne, kuid sisult õrn ja haavatav.

Raamatukogus salongiõhtutel toimuvad kohtumised mitmesuguste tuntud isikutega on ütlemata harivad ja alati põnevad. Sest iga inimene on omanäoline, toob kuulajateni maailmast erisuguse nägemisnurga ning paljastab tõsiasja, et üks asi on teada kellestki artiklite või teleintervjuude kaudu, hoopis teine asi on aga seistatemaga silmast silma. Siis avanevad nii mõnedki n-ö isiku telgitagused ja üldsuse tarbeks loodud või väljakujunenud isikujooned omandavad täiesti teistsuguse värvi. See on sama, kui lugeda kellegi luulet raamatust või kuulata autorit ennast oma loomingut esitamas.

Sama võib kindlasti öelda ka Kerttu Rakke (s 16.09.1970. a Võrus) kohta, kelle looming ning ajakirjandusse visatud ütlemised on jätnud temast piisavalt karmi, otsekohese, isegi natuke ülbe ja üleoleva, paljusid ehmatava žargoone ja ka ebatsensuurseid sõnu kasutava naisterahva kuvandi. Viiakse ju tihtipeale kirjanik ühtekokku tema tegelastega ja trükipildis ilmunud lausumistega. Samas, väike tõetera selles kõiges on. Nii nagu Rakke tegelaskujud, nii on temagi väliselt okkalise ja tugeva pealiskihi all haavatav inimene. Kõige ehedamalt tuli see välja siis, kui kuulajad küsisid tema ema arvamust tütre loomingu kohta. Hoolikalt oli siin kõrvaliste silmade eest sügavusse peidetud valu, et ema hakkas tütre tehtut tunnustama alles siis, kui seda oli teinud ka avalikkus.

Kerttu Rakke võib paljudele meeldida või mitte meeldida ning on neidki, kes suisa pelgavad teda nagu Kaur Kenderit (teda ongi võrreldud ja nimetatud Kenderi tasakaalustavaks naispooleks kirjandusmaailmas), kuid päris ükskõikseks ei jäta ta vast kedagi. Eriti meeldiv on tema juures see, et ta ei tahagi esineda nn hea inimesena, vaid on üdini just see, kes ta on. Ta ei häbene olla lihtsalt inimene kõige sellena, nagu inimesi on maailma loodud. Ei teeskle paremat, kui ta on, ja juba see üksi on oma eheduses ja loomulikkuses suur väärtus.

Lõi ise oma kirjastuse

Võis aduda, et isiklikku elu ei tahtnud ta laiemale ringile avada ning hoidis selleteemaliste küsimuste puhul madalat joont. Ta ütles vaid, et ema on tal pärit Järvamaalt Esna külast ning isa Võrumaalt Urvastest. Elab perekond Võrumaal. Ema on tal saksa keele õpetaja ning isa tubli töömees. Ise lõpetas ta Tartu ülikooli eesti filoloogina ning õppis hiljem Eesti humanitaarinstituudis semiootika magistrantuuris. Praegu töötab Tallinna kesklinnavalitsuses avalike suhete pressinõunikuna.

Aga need kõik on tööd, mis seisavad kirjutamisekõrval ning hoiavad loome-pauside ajal leival võid ja vorsti peal. Tema suurim kirg on ikkagi kirjutamine ning ennekõike kirjutamine nii, nagu tema ise asju näeb ja südamest soovib. Seetõttu rajas ta ka 2002. aastal oma kirjastuse OÜ Kirjastus Kadikas, et ükski kirjatöö ei peaks ühegi kirjastaja maitse taha takerduma või lauasahtlisse paremaid aegu ootama jääma.

Pseudonüümi Kerttu Rakke võttis ta endale 1987. aastal, kui kirjutas loo „Let´s go".

Aga mitte oma kirjatöödega pole ta suuremat tähelendu teinud, vaid kodumaise igapäevaseriaali „Kodu keset linna" stsenaristina. Selle eest sai ta ka ajakirja „Nädal" auhinna, kuna üksinda igapäevasarja kirjutamine on maailmas ainulaadne.

Kirjutas üksi igapäevaseebikat

Rakke rääkis, et selleks ajaks, kui ta hakkas seriaali kirjutama, olid talt ilmunud juba mõned raamatud, nende hulgas ka Õhtulehele järjelugu 2002. aastal.

„Eelnevalt olin töötanud reklaamiagentuuris, kus oli seadus, et kui sul pole koosolekuks kolme (töö)varianti, siis oled vähe tööd teinud. See, et sa iga päev pead midagi kirjutama või pead punnitama senikaua, kuni sul mingi mõte tuleb, lõi väga head eeldused selleks, et kirjutada igapäevaseriaali. „Kodu keset linna" üks seeria oli eetris umbes 30 minutit, aga puhast filmi, ilma tiitriteta ja reklaamipausideta, oli 22 minutit. Arvutis oli see umbes 22 lehekülge teksti. Tähendab üks lehekülg oli üks minut. See on selline keskmine arvutus. Kui oli rohkem tegevust, siis tuli vähem lehekülgi. Kuue kuu jooksul kirjutasin 858 seeriat.

Kõige kiiremini tuli mul üks seeria valmis kirjutada kolme tunni ja 45 minutiga. Ajaliselt oli see hästi mahukas töö," tutvustas Rakke seebikate telgitaguseid.

Kerttu Rakke sõnul oli kõnealune seriaal esimene igapäevaseriaal Eestis. Teised seriaalid on eetris kord nädalas.

Milline peab üks seriaal üldse olema?

Rakke sõnul peab olema selles kajastatud Eesti elu ja algama peab see konfliktiga.

„Kümne minutiga pidi selguma, mis on siis tänapäeva Eesti perekonnas see konflikt. Oli see, kuidas minnakse tavaliselt abielus nn teisele ringile. Oli tavapäraselt nii, et umbes 45-aastane mees oli endale uue naise võtnud ja esimesest abielust sündinud tütar tuli nende juurde elama. Mis aga selle seriaali ümber hakkas toimuma, oli kõikidele ootamatu. Oli ilmne, et Eesti inimesed vajasid oma igapäevaseriaali. See oli päris põnev. Mitmed suhteliselt tundmatud näitlejad hakkasid tänu sellele elama ning tuli välja tuntud tõsiasi, et kui sind pole televisioonis, siis sind pole olemas."

Möödaminnes olgu lisatud, et igapäevaseriaali hakkas ta kirjutama 2003. aastal ning tegi seda 2006. aastani. Seejärel jätkus kirjutamine 2007. aastal kuni 2010. aastani.

Seriaali kirjutamine on meeskonnatöö

Rakke kõneles, et mujal maailmas kestab tsükkel kirjutamisest kuni eetrisse jõudmiseni, palju pikemalt. Isegi kuni pool aastat.

„Seriaali „Kodu keset linna" kirjutamist alustasin juuli keskel ja esimene seeria oli eetris 6. septembril. Ja seda, et kirjutajaks on vaid üks inimene, mujal maailmas pole," jutustas ta.

Samas peab ta üksi kirjutamist omal moel paremaks variandiks, kuna nii ei pea ennast loos killustama ega lähtuma sündmuse kulust, mida teised paberile panevad. Saab ise sündmusi juhtida ja teha seda enda mõeldud suunas.

„Näiteks seriaalis „Kirgede torm" on kirjutajaid nelikümmend inimest. Igaühele on ette pandud oma dialoog. Kui seriaali vaadata, siis näeb, et mõned inimesed ja dialoogid on väga põnevad, kuid mõned mitte eriti. See tulebki tõigast, et kirjutajad on erinevad."

Kevadel 2010. aastal, kui tema perre oli sündinud laps, kirjutas ta seriaali veel pool aastat ning tegi siis kirjatööle pausi. Rakke möönis, et kui imiku kõrvalt saad veel mingit loometööd teha, siis juba aastase lapse kõrval tuleb olla täiskohaga emme.

Kes tahab seriaali kirjutamise kohta täpsemalt ja detailsemalt teada, võib võtta kätte tema raamatu „Seitse aastat seebiselt".

Ka roppudel sõnadel on oma tähendus

Kirjanikuga kohtuma tulnud inimesed tundsid huvi ka Rakke ropu suu kohta. Kui tema vanemad on korralikud inimesed ja neil kodus korralik eesti keel, siis kust on tütar sellise suu pärinud?

„Ma arvan, et tegelikult on see üks võrukeele eripärasusi. Selles keeles pole ühtegi roppu sõna, sest igal sõnal on oma tähendus. Näiteks, kui suhelda väikese lapsega, siis öeldes talle „Minep...!", saavad kõik aru, mida see tähendab. Aga kui öelda „Mine metsa!", siis on see hirmutav, sest mets on selline kahtlane koht. Seal on mingid hirmsad asjad jne. Ühe sõnaga, igal sõnal on oma tähendus," selgitas Rakke.

Vahest just taolise julge sõnadega mängimise tõttu ongi teda võrreldud Kaur Kenderiga. Üheks sarnasuseks nimetatakse nende puhul ka seda, et mõlema tegelaskujud alavääristavad vastassugupoolt. Rakke naistegelased pidavat näiteks meestest lugu vaid siis, kui mehed nende arvates seda väärt on.

Samas ei tohiks tema tööde hindamisel lähtuda vaid sellest, mis mulje need jätavad. Pigem tuleks keskenduda tõsiasjale, et elu polegi alati lill ning inimesed pole inglitiibadega kaunid olendid. Rakke suudab halastamatu käega rebida päevavalgele just need kohad elus ja inimestes, mida me heal meelel olematuks tunnistaksime. See tähendab, et temasuguseid kirjutajaid on meie kirjandusmaastikule vaja ning tal on sellel maastikul oma roll, oma missioon.

Kes tahab aga Põltsamaad külastavate kirjanike või teiste põnevate inimeste kohta rohkem teada ning kujundada enda arvamusi, võiks ise salongiõhtutele tulla. Seda enam, et nüüd toimuvad õhtud hubaselt laudade taga istudes, teed ja küpsist näksides.

Kerttu Rakke (kodanikunimi Kadi Kuus; sündinud 16. septembril 1970 Võru linnas) on eesti proosakirjanik. Kerttu Rakke on kirjaniku pseudonüüm, mis tekkis aastal 1987, mil ta kirjutas loo "Let`s go".

Ta on lõpetanud Tartu ülikooli eesti filoloogina, hiljem õppis Eesti humanitaarinstituudis semiootika magistrantuuris. Töötanud reklaamiagentuurides korrektori ja copywriteri' na, teinud kaastööd paljudele ajakirjandusväljaannetele, sealhulgas pidevalt ajalehele Postimees (2005-2008), ajakirjale Oma Maitse (2005-2007) ja netiportaalile Delfi (2011).

Kerttu Rakke on enamiku oma teostest ise välja andnud. Tema looming on dünaamiliselt särtsuv ja otsekohene, siin leidub palju kõnekeelt, žargooni, ka ebatsensuurseid väljendeid, samas on see kõik esitatud tõetruult. Rakke pilab kõiki oma tegelasi, tuues kiretu aususega välja inimlikke nõrkusi.

 

Teosed:

"Kalevipoeg" (jutukogumik, 2000)

"Seitse päeva" (2000)

"Mitu juttu" (jutukogumik, 2001)

"Kolmas printsess" (2001) (vene keeles "Tretja printsessa" 2008)

"Iluasjake" ("Kolmanda printsessi järg, 2002)

"Susanna ja mina" (2002)

"Kordustrükk" (jutukogumik, 2003)

"Kodu keset linna" (seriaalistsenaarium, 402 seeriat

2003-2006, pluss 456 seeriat 2007-2010, seriaal jätkub

teiste stsenaristidega)

"Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud" (2007)

"Rahatuulutaja" (2009)

"Seitse aastat seebiselt" (2010)