Helve Tamm  Vali Uudised (2013) 30. jaanuar, nr. 8, lk. 1.

Põltsamaa piirkond ja miks mitte ka terve Eesti, sai äsja ühe ajaloolise raamatu võrra rikkamaks. Nimelt jõudis kaante vahele ja mõned nädalapäevad tagasi ka trükist välja Tõnu Õimu siinse piirkonna ajaloost pajatav raamat "Salauksed avanevad".

Tõnu Õim (16.06.1941) on kahekordne maailmameister kirimales ja esimene nimetatud tiitliomanik. Tema elulugu jutustab, et rahvusvahelise meistri nimetuseni jõudis ta 1975. aastal ning aastatel 1977-1982 mängis ta IX MM-võistluste finaalis. Kahekordse maailmameistri tiitli saamine sündis aastatel 1994-1999 XIV MM-võistlustel. Nendesse aastatesse mahtusid veel kuld- ja pronksmedalid kirimaleolümpialt, kuldmedal Euroopa võistkondlikelt võistlustelt ning ülekaalukas esikoht tähtede turniiriks nimetatud Axelsoni memoriaalilt. Seetõttu on loomulik, et maailma sajandi parimaks kirimaletajaks nimetati Tõnu Õim.

Suur armastus male vastu on toonud temani ka mitmesugust põnevat ajaloolist materjali selle kohta, kes, kuidas ja millal Põltsamaa piirkonnas elanud aadlikest malet mängisid. Male ümber põimusid aga huvitavad sündmused ja inimeste elulood, mistõttu Õimul ei jäänudki muud üle, kui vormida kõigest kogutust raamat.

Sirvides raamatut "Salauksed avanevad", on näha, kuidas malemängu joon jookseb läbi mitmetest inimsuhetest, kuidas on mõjutanud poliitikat ja isegi elukäike. Ja tõsi ta on, et male on juba sajandite jooksulolnud midagi rohkemat kui lihtsalt üks sportlik või meelelahutuslik tegevus. Nii nagu sõjas, nii on ka males strateegiad ja taktikad ning vastavad käigud vastase alistamiseks. Täna tunneme maletermineid samuti äritegevuses, sest ettevõtluseski on sõjapidamisele palju sarnast. Seega, kes oskab mängida malet, suudab tegelikult poliitika, sõja ja äri maailma palju avaramalt näha ning selles orienteeruda.

Peab ka tunnistama, et Tõnu Õim on osanud oma raamatus avada siinses piirkonnas keenud elu täiesti uut tahku. Nagu ajaloolased ja arheoloogid on isegi öelnud - ajalugu, eriti kauge minevik, on üks suur muinasjutt. See tähendab, et faktide ja numbriliste sündmuste ümber või taha on võimalik punuda enda tõlgendusi või asjadest arusaamisi. Ja mida rohkem on erinevaid nägemisi, seda värvikamaks ajalugu muutub ning iga trükis, mis jutustab siinse kandi kunagisest elust, on teretulnud, sest muudab koha praegu elavatele inimestele lähedasemaks. Oma kodukandi armastamiseks seda just vaja ongi,

Eelmisel neljapäeval korraldas autor Põltsamaal raamatukogus ka oma raamatu esitluse, mis kutsus kokku päris palju inimesi ja tekitas elavat arutelu. See näitab iseenesest, et inimesed pole kodukoha eluloo vastu sugugi ükskõiksed. Õim märkis esitlusel, et tegelikult on tal ajalugu jutustavat materjali palju rohkem, kui raamatusse mahtus. Seega võib loota, et kunagi näeb ilmavalgust veel teinegi teos.

"Miks ma seda raamatut kirjutama hakkasin? Lihtsalt materjali tuli. Seda kogunes niivõrd palju. Ja kui sul on inimestele midagi öelda, siis see on üks asi, aga kui sa tunned, et öelda on nii palju ja seda ei saa hauda kaasa võtta, vot siis tuleb kirjutama hakata. Tahaks midagi välja anda ka siis, kui Paul Keresel täitub sada aastat. Siis tahaks anda välja raamatu ajast Lilienfeldist Kereseni. Nii kummaline, kui see pole, aastal 2016 tähistame Kerese sünnist saja aasta täitumist ning Lilienfeldil on siis 300 aastat. Kaks juubelit. Aga see raamat tuleks puhtalt maleline, kus oleks kirjas malepartiid ja muu selline," rääkis Õim.

Kuidas nimetada aga praegu rahvani jõudnud trükist?

"Minu raamatut võib ju lugeda ka ilukirjanduseks, kuid mina võtan teda ikkagi teatmeteosena. Sest minu jaoks on tähtsad kõik need aastaarvud ja millal keegi sündis või suri. Minu silmis oleks see nagu teatmeteos Põltsamaa ja siinse regiooni kultuurist," märkis Õim Vali Uudistele. Tegelikult polegi üldse oluline, millisesse kategooriasse midagi, seal hulgas ka kõnealust raamatut, liigitada. Oluline on, et Põltsamaa piirkonnast on ilmunud huvitav, kergelt ja ladusalt loetav ajaloost jutustav teos. Oluline on seegi, et tänu avaldatud raamatule lõi pilt Põltsamaa piirkonnast selgemaks. Nimelt selles plaanis, et meie kandi alustalaks spordis pole sugugi kergejõustik, pallimäng või muu, vaid just male. Kahjuks tundub see ala, vähemalt praegu, teenimatult vähe tähelepanu saavat. Aga ehk aitab just Tõnu Õimu raamat avada ka selles valdkonnas salauksi ning tuua inimesi malele lähemale.