« Tagasi

Sunduslikud kultuuriajakirjad tolmuvad niisama riiulitel

Alo Lõhmus  Maaleht (2012) 15. november, nr. 46, lk. 12- 13.

Raamatukogud ostavad sel aastal riigi raha eest küll hoolega sundkirjandust, aga lugejaid lugema sundida käib neil üle jõu.

Kultuuriminister Rein Langi algatatud nn Cartlandi-debati tulemusena kehtestati uued reeglid selle raha kasutamiseks, mida riik maksab raamatukogudele nn komplekteerimistoetusena.

Pool-1,677 miljoni euro suurusest summast tuleb kulutada kultuuriajakirjanduse tellimiseks või kindlate raamatute ostmiseks.

Igas vallas peavad olema raamatukokku tellitud Akadeemia, Keel ja Kirjandus, Kunst.ee, Looming, Loomingu Raamatukogu, Muusika, Õpetajate Leht, Sirp, Täheke, Teater.Muusika.Kino ja Vikerkaar.

Lisaks võib riigi raha kasutada kultuurkapitali toetatavate ajakirjade nagu näiteks Hea Laps, Tuna, Värske Rõhk, Tegelikkuse Keskus (uue nimega Kultuuri Keskus) tellimiseks. Kui vallas on mitu raamatukogu, võivad need kultuuriajakirjade täiskomplekti omavahel ära jagada.

Jõgevamaa keskraamatukogu on lasknud endale alluvates valla- ja linnaraamatukogudes kolme kuu vältel spetsiaalselt jälgida kultuuriajakirjanduse loetavust.

Ajalehte Sirp oli Jõgeva maakonna raamatukogudes septembrikuu algusest alates lugemas käidud 125 korral, Akadeemiat 56, Vikerkaart 54 ja Loomingut 49 korral. Mõningaid kultuuriajakirju nagu Haridus või Kunst.ee pole üldse loetud.

„Iseloomulik on ühe raamatukoguhoidja kommentaar: varem loeti neid küll, aga siis kolis lugeja ära," ütleb Jõgevamaa keskraamatukogu juhataja Rutt Rimmel.

Võrdluseks: Tartu linnaraamatukogust on tänavu Akadeemiat laenutatud 205, Keelt ja Kirjandust 135, Kunst.ee-d 8, Loomingut 411, Loomingu Raamatukogu 592, Muusikat 65, Tähekest 107, Teater.Muusika.Kino. 183 ja Vikerkaart 196 korral.

Akadeemia toodi tagasi

Pala raamatukogu juhataja Anu Saul nendib, et kultuuriajakirjanduse loetavus on kehv.

„Paari aasta eest tellisime Akadeemiat, kuid sel polnud üldse lugejaid ja me loobusime," ütleb Saul. Nüüd käivad ajakirjad Palal taas.

„Mõni võib-olla sirvib," märgib Saul. „Sellistel ajakirjadel nagu Kodutohter, Loodusesõber või National Geographic on igal numbril kümneid lugejaid, kuid kultuuriajakirjadel pole üldse."

Ta ei mõista, miks peab Pala raamatukogus käima näiteks Õpetajate Leht, kui üle hoovi asub koolimaja ning sealsetel pedagoogidel on leht niigi tellitud.

Pala raamatukogu teeninduspiirkonnas elab 786 inimest. Tänavu on raamatukogu komplekteerimiseelarve 4047 eurot, millest riigilt saadi 1232. Kultuuriajakirjanduse tellimiskulu oli sellest 110 eurot.

„See pole tõesti kuigi suur summa, selle eest saaks osta vaid kuus raamatut," möönab raamatukogujuhataja. „Kuid ma ei pea lihtsalt mõttekaks tellida ajakirju, mida ei loeta."

Ka Torma raamatukogu juhataja Nele kultuuriajakirjad seisavad kasutuseta riiulil.

„Riik võiks kultuuriajakirjade tellimiseks anda eraldi raha juurde, neid ei peaks tellima raamatute arvel," leiab ta. „Samuti ei pea kõik ajakirjad kõikjal käima. Olukord ja lugejaskond on ju igal pool erinev."

Selle väite heaks illustratsiooniks on kultuuriajakirjade loetavus Tabivere raamatukogus. Tartu läheduse tõttu käivad üliõpilased sealt üsna usinasti laenutamas ajakirjade vanu numbreid, nendivad raamatukogu juhataja Anne Aunap ja raamatukoguhoidja Tiina Teder. Küllap lisab loetavust seegi, et Tartu Ülikooli enda raamatukogu vaevleb pikaajalise remondi käes.

Kuid ka Tabiveres ei olda kultuuriajakirjade tellimise korraldusega täiesti rahul.

„Näiteks ajakirja Kultuur ja Elu loetakse väga hea meelega, palju rohkem kui riiklikke kultuuriajakirju. Kuid ometi ei ole Kultuur ja Elu riigi raha eest tellitavate ajakirjade nimekirjas," imestab Teder. „Sama kehtib ka Imelise Teaduse ja Imelise Ajaloo kohta."

Riigi makstava komplekteerimistoetuse eest tuleb osta aga ka kindlaid raamatuid.

Nendeks võivad olla nii auhinnatud teosed, kultuuriministeeriumi või kultuurkapitali toetusel ilmunud raamatud, aga ka mõned väärtraamatusarjad.

Sundostunimekirjad

Jõgevamaa keskraamatukogu saadab nüüd vallaraamatukogudele regulaarselt nimekirju, kus on ära märgitud, milliseid teoseid tohib tellida riigi, milliseid omavalitsuse raha arvelt.

Lisaks indekseerivad keskraamatukogu töötajad teoseid tärnidega (mida rohkem tärne, seda väärtuslikum teos) ning annavad juhiseid, milliseid raamatuid oleks mõistlik tellida koolidele, milliseid linnaraamatukogudesse jne.

Aasta algusest on Jõgevamaal kolm sundostukategooriat. soovituslikud, kohustuslikud ja lihtsalt sundosturaamatud.

Kolm kategooriat tuleneb tõsiasjast, et raamatukogudele eraldatav riiklik komplekteerimisraha on eri suurusega.

Kohustuslikud sundostud on raamatud, mis tuleb riigilt saadud raha eest tingimata soetada; soovituslikud sundostud on ostud, mida keskraamatukogu soovitab osta siis, kui riigi raha veel alles on. lihtsalt sundostud on raamatud, mis samuti mahuvad riiklikult kehtestatud hankekategooriatesse.

Hangitud oleks niikuinii

Raamatukoguhoidjate üldise arvamuse kohaselt ei ole sundostunimekirjad halvad, sest suure osa neisse kantud väärtteostest oleksid raamatukogud nagunii hankinud.

„Eesti kirjandus meeldib lugejatele niikuinii ja oleme seda alati tellinud," ütleb Tabivere raamatukoguhoidja Tiina Teder.

Sundosturaamatute tegelik laenutatavus selgub aasta lõpus, kui raamatukogud oma statistikale joone alla tõmbavad.

Küll on raamatukoguhoidjad siiani veidi (ja mõni ka veidi rohkem) haavunud mullu sügisel kõlanud etteheidetest, nagu tellinuks nad seni riigi raha eest kergekaalulist meelelahutuskirjandust.

„Oleme juba aastaid pidanud täpset arvestust selle üle, milliseid raamatuid ostetakse riigi ja milliseid omavalitsuste raha eest," viitab Rutt Rimmel tõsiasjale, et „lõbusamaid" asju on ostetud kohalikelt omavalitsustelt saadud rahaga.

Rimmeli sõnul olid avaldused stiilis, et näete, mida nad riigi raha eest ostavad, neile üllatuseks.