« Tagasi

"Seenelkäik" on võrratu Eesti film

Raivo Feldmann  Vali Uudised (2012) 31. oktoober, nr. 83, lk. 2.

Põltsamaa filmiklubi teeb põltsamaalaste rõõmuks väga head ja vajalikku tööd. Alles see oli, kui raamatukogus sai vaadata stiilset, kuid algusest lõpuni väga ängistavalt mõjuvat soomlaste tehtud eestiainelist mängufilmi "Puhastus". Nüüd siis näidati Põltsamaal ära ka ülevoolavaid kiidusõnu vääriv Toomas Hussari mõnusalt koomiline mängufilm "Seenelkäik".

Toomas Hussari tehtud mängufilm "Seenelkäik" on iseenesest lihtne lugu, kus poliitiku elu elav riigikogulane Aadu Kägu otsustab ennast abikaasa Viivi seltsis seenemetsas paar tundi tuulutada. Linnalähedases tanklas satub seltskonda ka suvetuuril mööda Eestimaad tuuritanud muusik Zäk, kes lubatakse pärast paaritunnist seenelkäiku Tallinnasse toimetada. Esimese hooga sõidetakse Tallinna lähedasse metsa, kus seenelisi murdu. Seal selgub, et Aadu hiljutise Peruu-reisi kuluhüvitistesse kandmisest on haisu ninna saanud üks vastik ajakirjanik. Endast välja viidud Aadu kihutab seepeale linnast kaugemale sügavasse tundmatusse metsa, kus peaks saama segamatult seenelkäiku nautida. Filmis on oluliseks tegijaks inimtegevusest puutumata mets. Paraku pole metsas seeni. On ainult lõpmata palju sarnaseid puutüvesid. Seenelistel, keda jäi auto juurde ootama Juhan Ulfsaki kehastatud muusik Zäk, kaob käest suund auto juurde ja tasapisi poeb naha vahele tõsine hirm. Eriliselt tuleb tunnustada Aadut mängivat Raivo E Tamme ja Viivit kehastavat Elina Reinoldit. Väga palju annab filmile juurde ka operaatori Rein Kotovi pisiasjadeni perfektne operaatoritöö. Üsna pea saab Aadule ja Viivile selgeks, et linnaeluga harjunud inimestel pole metsas õigesti orienteerumiseks erilist lootust. Päevast saab öö. Auto juures seenelisi ootavat Zäkki satub aga esialgu tahtmatult hirmutama kohalik rets, kelle eest hirmunud Zäk lõpuks öisesse kõhedust tekitavasse metsa põgeneb. Kõigi kolme ilmetes kõneleb kõnekalt üha süvenev paaniline hirm, mille näitlejad ka perfektselt välja mängivad.

Et vaatajal oleks põnev ja naljakas, selleks käituvad pea kõik tegelased filmis veidi üle elutruuduse ehk kergelt koomiliselt. Tegelaste naeruväärsus kandub nii väga hästi kunstilise üldistuse tasandile, mis teebki filmi lisaks vaadatavusele ka väärtuslikuks. Toomas Hussar on osanud suhteliselt nappide vahenditega imet teha. Tulemus on hoogne, konkreetne ja teravalt humoorikas. Nagu polekski tegemist Eesti filmiga. Kiirelt vahelduvad suured plaanid on filmis väga kõnekad ja aitavad pinget hoida ja isegi üles kruvida. Vajadusel luuakse nii ka tõsiselt õudsevõitu õhustik. Filmis on suurim roll kindlasti näitlejate meisterlikkusel. Palju näidatakse suures plaanis väga väljendusrikkaid nägusid või lihtsalt kohkunud inimese silmavaadet. Nii kujutatakse kultuurseid inimesi, kellest saavad kiiresti barbarid, kes on valmis lõhkuma ja vajadusel elu eest võideldes ka tapma. Sellest kõige viimasest hoiab kultuursuse unustanud inimesi tagasi ainult hirm, et tapmine võidakse avastada ja ega siis nemadki leidmata jääks. See aga tähendaks nende langemist hierarhiaredeli madalamatele pulkadele. Filmis rõhutatakse poliitikutele omast mõtet, et tee mida tahad, ainult avalikkus ei tohi sellest teada saada. Tegemist on tänapäeva Eesti poliitikas üsna laialt levinud arusaamisega.

Filmi režissöör Toomas Hussar on ise kord öelnud, et "Seenelkäik" on riigikogulase mehistumise lugu. Kas aga Aadu Kägu ka tegelikult mehistub, seda on mõistlik igal vaatajal endal otsustada. Igal juhul on filmis tähelepanuväärselt palju ehedat, kohati helget ja alati ausat huumorit. Selle saavutamiseks peab olema režissööril väga hea huumoritaju. Mõnus situatsioonipõhise huumoriga "Seenelkäik" jutustab vaatajale loo, kuidas paaritunnine seenelkäik võib asjaolude kokkulangemise tõttu kujuneda mitmepäevaseks soovimatuks seikluseks. Viimaste aastate Eesti filmitoodangust tõstavad "Seenelkäigu" esile eelkõige hiilgavad näitlejatööd, mitmetasandiline stsenaarium ja filmi vaatajasõbralikkus. Filmi stsenaristiks ja režissööriks on Toomas Hussar. Fantastiliselt hästi mängivad filmis Raivo E Tamm, Elina Reinold, Juhan Ulfsak, Üllar Saaremäe, Hendrik Toompere jr jr, Hilje Murel, Ott Sepp ja teised. Operaatoritööd tegi Rein Kotov ning heli lõi ja pani paika helilooja Arian Levin.

Põltsamaa filmiklubi, mille asutasid MTÜ Ajakirjanduse Uurimis- ja Koolituskeskus ning Jõgeva maakonna keskraamatukogu, alustas oma tegevust 29. oktoobril 2009. aastal. Alates 2010. aastast vedasid filmiklubi tegevust raamatukogu ja SA Põltsamaa Lossi Arendus. Raamatukogus näidatakse filme 2011. aastast. Filmiklubi tegevus on väga tänuväärne. Näidatakse ainult rahvusvaheliselt tunnustatud väärtfilme ja tähelepanu väärivaid Eesti filme. Kui "Puhastuse" vaatajad mahtusid raamatukogu saali veel enam-vähem ära, siis "Seenelkäik" tõi juba kohale nii palju põltsamaalasi, et piltlikult öeldes istuti juba üksteise seljas. Häid välismaiseid ja kodumaiseid filme näidatakse raamatukogu saalis ka edaspidi. Loodetavasti põltsamaalaste filmihuvi ei rauge. Raamatukogu direktor tunnistas, et filmiklubis on näidatud vahel filme ka kolmele-neljale vaatajale.