Ülle Lätte  Vali Uudised(2011), 13. aprill, nr. 29, lk. 5.

Põltsamaa raamatukogu salongiõhtu külaliseks oli sedapuhku Eestis nime teinud tunnustatud kirjanik Andrus Kivirähk. Toimus kaks kohtumist: lasteosakonnas lastega ja pärast konverentsisaalis täiskasvanutega.

Kirjanik rääkis lastele kirjanikuks olemisest ning luges ette jutte raamatust "Kaka ja kevad". Oma erilist kivirähulikku jutuvalikut selgitas kirjanik ideega kirjutada asjust, millest keegi teine varem kirjutanud pole. Nii ongi valminud jutukogumi, kus peategelaseks lusikas, sokid jne kuni kakajunnini välja. Lapsi oli kohal palju. Kes kuulas jutte väga tõsiselt, kes kihistas naerda ja kes punastas. Pärast oli lastel võimalus kirjanikuonule küsimusi esitada, mida ka ohtrasti tehti. Kohtumine lõppes autogrammide kirjutamisega, kusjuures keegi tütarlastest lasi selle kirjutada kogunisti oma käele.

Täiskasvanutega kohtumine toimus samas laadis. Esmalt rääkis kirjanik pisut enesest, siis luges ette jutte ja lõpuks sai publik neid huvitavaid küsimusi esitada, millele kirjanik meeleldi vastas. Oma küsimused küsis ka artiklile allakirjutanu, keda samuti lahkesti jutule võeti.

Olete väga produktiivne kirjanik. Kas ainult kirjatööga on võimalik elatist teenida?

Ega ma muud ei tee küll. Lisaks raamatute kirjutamisele olen ma Eesti Päevalehe palgal ja kirjutan sinna igal nädalal kolumnistina. Nii et ka see on kirjatöö.

Milline on Teie enda jaoks kõige lemmikum raamat, mille olete valmis kirjutanud?

Seda ei tohi autori käest küsida. See on samamoodi, nagu mul on kolm tütart ja kõik nad on ühteviisi armsad. Suuremate tütardega saab juttu ajada ja väiksemat saab kaissu võtta. Igaühel on oma võlud ja voorused. Nii on ka raamatutega. Kirjutamise hetkel on nad kõik väga tähtsad ja katsun teha nii, nagu oskan. Mind on alati natuke häirinud, kui keegi tuleb ja ütleb, et see raamat on sul palju parem kui see teine. Siis ma hakkan seda teist raamatut alati kaitsma. Minu asi on pakkuda igaühele midagi.

Rahva sekka läks vist "Rehepapp" kõige tormilisemalt?

Võib-olla küll.

Kas "Rehepapi" idee praadis kaua, enne kui selline mõnus mõte tuli?

Eks natuke läks ikka aega, jah, enne kui kirjutama sain asuda. Kõigepealt tegin ma päris palju eeltööd. Lugesin eesti folkloori, muistendeid, pärimusi ja lühikesi laaste. Leidsin väga palju detaile, mida ma ise poleks osanud välja mõtelda.

Ühes lastejutus Te kirjutasite vanainimese kohta vanarnutt? Kas Te ei karda, et lastest lugejad võtavad seda liiga loomulikult ja üheselt?

Naljajutus kõlab vanamutt eriliselt. Eks see sõltub ka lastejutu stiilist ja sõna ise on koomiline. Ma ei mõelnud sellega midagi halvustavat, pigem kirjutasin huumoriga.

Te olete põline tallinlane?

Jah, päris mitmendat põlve kohe.

Mis tööd tegid Teie vanemad?

Kui ma sündisin, töötasid nad mõlemad Eesti televisioonis. Isa oli seal rezissöör. Nooruses on olnud ka nukuteatri näitlejad. Käisime oma perega sageli teatris. Nad olid kultuuriala inimesed. Vend ja õde mul kirjanikud ei ole.

Mis vanuses tegite oma esimese kirjatöö?

Sõltub, mida nimetada esimeseks kirjatööks. Koolis sai ju kogu aja kirjutatud kirjandeid ja anti muid sellelaadseid ülesandeid. Päris omal algatusel kirjutasin juba lapsena, mulle meeldis igasuguseid jutukesi kirja panna. Alguses need kuhugi ei jõudnud. Kirjutasin enda lõbuks ja lugesin neid emale ning õele ja vennale ette. Mingisugusel hetkel, kooli ajal, hakkasin saatma väikesi naljajutte ajakirjale Pikker. Alati neid ei avaldud, kuid mul oli vähemasti koht, kuhu neid saata. Ajapikku hakati neid järjest rohkem avaldama ja nii ta läks.

Õppinud olete Te ajakirjandust?

Jah, õppisin Tartus. See oli selline aeg, kus inimesed läksid juba teiselt kursuselt kuhugi peatoimetajateks. Mina läksin neljandalt kursuselt tööle Eesti Päevalehe kultuuriosakonda. Viimased kaks kursust õppisin ja töötasin samaaegselt.

Mis Teil praegu käsil on?

Raamatute kohalt ei oskagi midagi öelda. Viimastel aastatel on saanud teatritele näidendeid kirjutatud. On tekkinud oma lavastajad, kellega koostööd teeme. Ma ei hakka täpselt jutustama, mis mul praegu pooleli on, aga eks alati on midagi pooleli. Muidu oleks igav elada.

Mitu päeva või tundi nädalas Te kirjutate?

See sõltub, mis parajasti on pooleli. Kui on mõni suurem asi, siis üritan nädalas ikka mitu päeva kirjutada. Kui midagi suu- remat pooleli pole, üritan teha midagi muud. Käin näiteks lugejatega kohtumas. Kramplikku kohustust iga päev kirjutada ei ole. Raamatuid kirjutada on väga huvitav. See on minu unistuste töö.