Helve Tamm  Vali Uudised(2011), 28. oktoober, nr. 84, lk. 5.

Vanarahvas on ikka öelnud, et "kui tahad teist paremini mõista, astu tema kingadesse", mis tähendab sedagi, et teiste erialade paremaks mõistmiseks on huvitav kas või tunnikeseks kehastuda ümber kellekski teiseks. Näiteks raamatukogutöötajaks raamatukogupäevade ajal.

Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu Põl tsamaal korraldas kolmapäeval traditsioonilise ettevõtmise "Tuntud inimene raamatukogus", mis andis hea võimaluse näha sealsete töötajate tegemisi teisel pool laenutusletti. Ja kui raamatukogu külastades on teile jäänud mulje, et laenutajad mugavlevad oma pehmetes toolides arvutite taga ning vaba aega on neil niivõrd palju, et tööpäeva jooksul võib kõik uued raamatud läbi lugeda, siis, halloo, ärgake neist illusioonidest üles.

Igal raamatul on oma koht

Kui sel päeval raamatukogutöö harjutajana laenutaja pinki sai potsatatud, tool on muide tõesti mõnus ja mugav, algas jahrnerdamine kohe peale. Tuli esimene külastaja. Vanemraamatukoguhoidja- laenutaja Sirje Tero näitas kuhu hiirega klõpsata ja kuidas koodilugejaga tegutseda. See viimane tegevus hakkas kohe meeldima, sest nii põnev oli vaadata, kuidas punane valgus luges raamatute peal või lugejakaardil olevaid triipkoode ning lõi kohe vajaliku info ekraanile. Olin vaikselt ja omaette eriti uhke et koodilugeja käivitamiseksleidis mu näpp iseenesest vajaliku nupu üles. Asi nimelt selles, et mingil müstilisel moel hakkavad tehnilised riistad mu käes alatasa kõikvõimalikke riukaid viskama. Nad kas lõpetavad töötamise või hakkavad ise tööle või jookseb kogu süsteem errorisse. Ka pole ma just kõige osavam igasuguste lülitite ja nublakate õige kasutamise juures. Seekord läks kõik siiski rahumeelselt ning hingata võis kergendatult.

Ja tõesti, polnudki mingit probleemi ning töö tundus lendavat nagu kevadine linnuke. Kui aga midagi läheb liiga ladusalt, tuleb endale alati meenutada, et nüüd on aeg, kus "Jumal hakkab laginal naerma". Ja käes see hetk oligi.

Sirje Tero lasi tagastatud raamatud kaenlasse võtta ning suunas neid riiulisse tagasi panema, mis ei käi sugugi nii nagu kodus, et torkad kirjanduse lihtsalt riiulil vabasse kohta. Selleks on igal trükisel peal numbrid ja tähekombinatsioonid mis annavad teate, millisel riiulil need asetsevad ning lisaks tuleb jälgida ka tähestikulist järjekorda. Vot, seda ma tõesti ei teadnudki ning tundsin  tõsiselt piinlikkust, et mõnikord raamatuid uurides olin range korrastatuse segi ajanud.

"Selleks meil ongi raamatukogus sisetööde päevad. Siis paneme kõik raamatud riiulitel jälle õigesse korda tagasi," selgitas Tero. Lappasin mälus kiirelt läbi kui mitu korda ma segadust olen tekitanud. Loodetavasti mitte väga hullult.

Teadma peab palju

Ja siis taheti kõrgelt-kõrgelt riiulilt "Isa Goriot'd" mis oli tugevalt teiste raamatute vahele kiilunud. "Isa Goriot'" taha küünte ajamiseks tuli ennast nagu kassil ringutades ikka tõeliselt pikaks venitada. Ja lisaks hakkas kogu ülejäänud raamatukupatus kaasa tulema ning korraks torkas kõhtu kõhedus, et kohe-kohe langeb kogu riiulitäis raskeid teoseid meile kaela. Sirje Tero muigas kõrval, et "ruumi on vähe ja nii saabki raamatud üksteise kõrvale kõvasti kokku surutud." Õnneks jäid riiulid püsti ja õndsalt naeratades Balzaci teost laenutajale üle andes lõi korraks mõnus raamatukogutöötaja tunne sisse küll.

Mõnus pehmes tooli s istumine  kestis lühikest aega, sest juba oli vaja ajalehed augustada ja kaante vahele siduda ning juba tuli leti taha õpilane-lugeja, kes soovis oma koolitöö jaoks mitmesuguseid raamatuid. Ja just siis sai eriti selgeks, et raamatukogutöötaja peab olema väga tark ning lugenud hirmus palju. Kuidas sa muidu oskad anda kellelegi nõu, midagi soovitada ja aidata tohutus kirjandusmeres õigeid teoseid leida. Teinekord tuleb aga sellest kaosest aidata välja otsida vaid üks lause või üks kirja pandud faktike. Raamatukogutöötajail tuleb olla tõeline hiromant ning hoida enda läheduses kristallkuulikest, mille abil ennustada kus miski asub. Seda enam, et tihtipeale ei mäleta lugeja raamatu autorit ega pealkirja, kuid leiab oma mälupildist üles vaid näiteks kaane värvid või seal kujutatud pildi. Kuidas sealsed töötajad küll suudavad selle kõigega hakkama saada? Ja jääda selle juures veel sõbralikuks ja rahulikuks? Lausa uskumatu!

Laenutamise kõrval tuleb teha ka teisi töid

Et oma tööst korralikku ülevaadet anda, võttis vanemraamatukoguhoidja- laenutajaAive Nurmekivi nn- tööharjutaja enda käevangu ning viis salapärasesse kohta nimega fond.

"Ma näitan, kuidas ja millega trükistele köitmiseks augud sisse puuritakse" juhatas ta ning lülitas tööle ühe huvitava aparaadi. Selle küljes oli mitu erinevat puuri ning aukude sissesaamiseks tuli üht hooba vajutada. Loomulikult pidi iga augu tegema eraldi. Jälle üks vahva "mänguriist"!

Kui aga vaadata ajakirjade hunnikut, mis ootas ja lunis kokkuköitmist, siis, jah, paari tunniga seda tööd juba ära ei tee.

Tund laenutaja leti taga lendas märkamatult ning juba seisiski seal järgmine töövari, EELK Põltsamaa Niguliste koguduse õpetaja Markus Haamer. Tema tuli lausa kingitusega, Herbert Kuurmest kirjutatud raamatuga.

Iga amet nõuab vastavaid isikuomadusi

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et raamatukogutöötajate amet ei ole mugavalt toolis kiikumine ja raamatute lugemine. See on vaid mõni hetk. Tegelikult on neil pidevalt käsil mingi oluline tegevus, mis kergendab lugejate teenindamist. See on aga väliselt märkamatu töö, sest nii kui saali astub külastaja, jäetakse kõik muu pooleli ning keskendutakse talle ja ainult talle ja tema teenindamisele. Selle tunnikese jooksul sai selgeks seegi, et ameti võid sa ju ära õppida, kuid mehaaniline tegevus ei tee sinust veel raamatukoguhoidjat. See, mida ära õppida pole võimalik, on südamest tulev malbelt soe sõbralikkus, vastu vaidlemtu soovaidata ning protestivihata kannatlikkus. Need isikuomadused on raamatukogutöötaja ametis hädavajalikud ning neid ei saa üheski koolis endale külge pookida. Kui varem saigi arvatud, et raamatute vaimsuse keskel olemine ja ametiga kaasnev rahumeelne tegevus muudavad inimesed iseenesest paremaks, siis pärast n-ö raamatukogutöötaja kingades astumist sain jupp maad targemaks. Üllatus-üllatus, kuid see tunnike näitas ennekõike seda, milline ma ise tegelikult olen, andes enda kohta teadmise, mida enne polnud. Tõesti-tõesti, raamatukoguhoidjaks tuleb sündida.

Kolmapäeval istusid laenutaja leti taga ka Põltsamaa kunstikooli direktor Ethel Hakkaja, kultuurikeskuse juht Irja Targama, SEB Põltsamaa harukontori erakliendi haldur Katrin Koort, EELK Põltsamaa Niguliste koguduse õpetaja Markus Haamer ning lasteosakonnas mängib 31. Oktoobril laenutajat Põltsamaa kiriku organist Ülle Noormägi.