Raamatukogus oli põnev piilumine tõlkeraamatute sünniloosse
Helve Tamm Vali Uudised(2011), 28. sept, nr. 75, lk. 5.
Jõgeva maakonna keskraamatukogu Põltsamaal avas uue kirjanduslike salongiõhtute seeria Põhjamaade kirjanduse tõlkija ja raamatute toimetaja Kadi-Riin Haasma külaskäiguga.
Võttes kätte ükskõik, millise võõrast keelest eesti keelde tõlgitud raamatu, ei oska me arvatagi, et iga teose meieni jõudmise taga on omamoodi maailm. Mõnikord leiame neist raamatutest veidrat sõnakasutust ning isegi faktilisi või trükivigu. Kas see on toimetaja apsakas? Või hoopis autori möödapanek? Needja teisedki küsimused said ammendavad vastused pärast Kadi- Riin Haasmad kuulates.
Pealinnas 1974. aastal sündinud Haasmaa leidis, et tõlkija, peamiselt rootsi keele, ja toimetaja teele juhatas teda lapsepõlves kogetud märgilise tähendusega juhtum.
"Käisin siis koolis ja olin umbes 11- või 12-aastane. Seisin ühel ajal raamatukogu juures bussipeatuses. Vihma sadas ja ma olin seal katuse all peidus. Äkki läks minu kõrval lasteraamatukogu uks lahti ja välja tuli üks väike vanainimene. Minust käis jutt läbi. Tegemist oli Astrid Lindgreniga. Ma ei mäleta, mis aasta see oli, kuid see oli ainukene kord, kui ta Eestis käis. Oli eriline tunne sattuda temaga kokku ja seista koos seal ühe katuse all. Mul on see tunne siiamaani meeles. See oli hirmus vägev. Mäletan täpselt, mis tal seljas oli ja seda lausa fotograafiliselt. Seisime mõnda aega seal ja siis tuli saatja talle järele ning nad läksid autosse. Ma ei tea, kas see on nii, aga minu jaoks oli see märgilise tähendusega. Raamatukogu ja rootsi kirjandus. Nee on mind enda poole kogu aeg kiskunud," jutustas Haasma.
Nii viiski elutee teda raamatute, peamiselt krimikirjanduse juurde. Tõlkijana alustas ta enda sõnul tegevust suhteliselt hilja, kuna ei pidanud ennast varem piisavalt küpseks. Et hästi tõlkida, tuleb tema väitel tunda maadja kultuuri, mille keelest tõlgid. Ka praegu ei tunne ta ennast veel ühes ega teises valdkonnas päris kindlana ehk nagu ta ütles: "Pole veel päris kohale loksunud". Kui sügavamalt järele mõelda, siis tõmbab teda ikkagi rohkem tõlkijaameti poole.
Toimetaja vastutab teksti eest
Haasmaa tunnistas, et tavainimeste seas leidub üsna palju neid, kes tegelikult ei teagi, mida tõlgitud raamatu toimetamine tegelikult tähendab."Kõigepealt küsimus kust tekib idee või mõte, mida eesti keelde üldse tõlkida? Tavaliselt teeb selle otsuse kirjastus. Kirjastaja käib mitmesugustel messidel, kus ta saab raamatute kohta infot, või ta käib lihtsalt raamatupoes, kust ta leiab midagi välisrnaist või saab teavet internetist. Ja tihtipeale ei lähtuta mitte füüsiliselt olemasolevast raamatust, vaid ostetakse juba ideed. See tähendab, et raamatut ostetakse tõlkimiseks juba siis, kui raamatut ennast pole veel olemaski. See läheb aina rohkem moodi, sest võib juhtuda, et äkki läheb õnneks ja raamatust saab tulutoov bestseller. Kui kirjastaja leiab, et mingi raamat võiks meie lettidele jõuda, võtab ta ühendust raamatu kodukirjastusega ja sõlmib sellega lepingu. Tavaliselt on lepingus kirjas, et raamatu ostmisest kuni selle ilmumiseni peab jääma aasta või poolteist. Järgmiseks sammuks on, et raamatule otsitakse tõlkija. Selles on kirjastustel täiesti vabad käed. Tihtipeale on neil ka välja kujunenud omad eeslistused. Kui tõlkija leitud, antaksegi teos talle üle. Kui tõlkija on oma tööga valmis, toob ta selle tagasi kirjastusele ja sealt valitakse tõlgitud teosele toimetaja. Toimetaja ülesanne on kontrollida tõlke õigsust. Nii lähteteksti kui ka eestikeelse teksti suhtes. Eestis on praegu vaid üks kirjastus, mis jaksab (ennekõike rahalises mõttes) tõlget mõlemast punktist sõna-sõnalt kontrollida. Ja see on Loomingu raamatukogu. See aga tähendab, et ükski teine kirjastus ei saa toimetajalt nõuda sama piinlikku kontrolli," rääkis Haasma.
Seega, kui toimetaja saab enda kätte teose originaali ja tõlke, peab ta tehtu üle vaatama. Tõlktoimetaja tunnistas, et sõna-sõnalt kõike üle kontrollida tõesti ei jõuta, kuid juhul, kui toimetajale hakkab silma mingi vastu- käivus või ebakõla, veetakse näpuga järgeküll. Kui ilmneb aga, et tõlketöö on kehvasti tehtud, on kirjastusel õigus see tõlkijale tagasi saata või otsida endale uus tõlkija. Kokkuvõttes - trükivigade ja sisuliste apsakate eest vastutab toimetaja. Pärast toimetamist läheb raamat küljendamisse, trükki ning edasi juba poelettidele.
Bestseller võib teha rikkaks kõiki
Haasma sõnade kohaselt ei tähenda aga valmis raamatus sisuliste vigade ilmnemine alati toimetaja kehva tööd. Siin võib olla tegemisthoopis autori enda möödapanekutega või teadmatusega. Ta tõi mitmeid näiteid, kus tõlkija ja toimetajana tuli tõsiselt pead murda, kas tal on õigus parandada autori apsakaid või mitte. On ju selge, et autori teksti ei tohi sisu poolest muuta. Aga kui seal on päris faktilisi vigu? Selgus, et tegelikult ei tohiks ka neid omatahtsi korrigeerida. Siiski on seda hädavajadusest lähtuvalt mõned korra d pidanud tegema küll.
Kõige lähemalt saab siinne lugeja Haasma toimetajatööga tutvuda, kui lugeda ka meil bestsellerikskujunenud Stieg Larssoni Milleniumi triloogiat ("Lohetätoveeringuga tüdruk", "Tüdruk, kes mängis tulega" ja "Purustatud õhuloss"). Oli tõesti põnev kuulda, kuidas raamat eesti keelde ümber sündis ning milline on selle juures autori lugu ja taust. Eriti tähelepanuväärivasja juures oli ehk see, et Larssoni triloogia ei vapustanud pelgalt lugejaskonda, vaid muutudes bestselleriks, tõi majanduslikku kasu ka tervele Rootsi riigile. Nimelt on tema raamatufännid üle maailma korraldamas turismireise raamatus kirjeldatud kohtadesse. See tähendab aga raha riiki voolamist.
Ka Eesti ootab oma menukirjanikku
Eespool sai nimetatud, et kirjastused püüavad enda kätte saada raamatuid või nende ideid, millest võib tulevikus saada bestseller. Nagu heas seiklusjutus juhtus ka Larssoni raamatutega see, et suuremate kirjastuste poolt lükati need kõrvale ega peetud üldse trükiväärilisteks. Üks väike kirjastus Rootsis oli lõpuks nõus neid trükki laskma. Mitte üks hing maailmas poleks osanud aga arvata, et tema kolm raamatut (autoril oli peas materjali kümne raamatu jaoks) toovad kaasa sedavõrd tugeva plahvatuse. Igatahes nüüd pole selle väikese kirjastuse juhil vaja enam kunagi rahateenimise pärast muret tunda, sest tööd tegemata võiks ta vabalt kuni elu lõpuni lahedalt ära elada.
Eesti autoreilt taolisi bestsellereid pole kahjuks ilmunud ning selle põhjuseid ei teadnud ka Haasma öelda.
"Ehk meie kirjanikud ei oska ennast müüa? On räägitud küll sellest, et raamatut müüb enne kõike autori isiksus ja meie kirjanikke on ka ärgitatud rohkem oma teoseid reklaamima ja nendega esinema. Aga see pole nagu peale läinud. Ei oska kohe selle kohta midagi öelda," tõdes ta, kinnitades, et meie kirjanikelt on samas ilmunud väga häid teoseid. Ehk pole meie aeg veel tulnud ja ehk vapustab kunagi Larssoni moel maailma ka mõni Eesti kirjanik?
Tuleb möönda, et pärast Kadi-Riin Haasma kuulamist näeb tõlgitud teoseid täiesti teise pilguga ja see on hea. See annab raamatule mitu mõõdet ning seda lisaks sisule ja autori käsitlusele. Nii võib julgelt öelda, et raamatukogu selle hooaja salongiõhtute avalöök läks täie ette.