Inimesed, ärgake - maailm tahab meiega rääkida
Helve Tamm Vali Uudised(2011), 4. mai, nr. 34, lk. 2.
Kolmapäeval oli Põltsamaal raamatukogus äärmiselt põnev ja hariv kunstnik-luuletaja-talismanimeister Silvia Kelle loeng sümbolitest ja märkidest. Tema räägitu viis kuulajad tagasi esivanemate aega, mil sümbolistlik maailm oli igapäevaelu lahutamatu osa, kuid mis praeguseks on kahjuks kadunud unustusehõlma.
Me oleme paraku oma kiirustamiste, töörabamiste, raha ja olmeelu pärast muretsemiste koorma all unustanud, et maailm me ümber üritab meiega pidevalt suhelda. Ja suhelda just märkide keeles, sest teisiti ta ei oska. Märkide ja sümbolite kaudu saame me ka ise maailmaga rääkida ning anda edasi oma soove ja palveid ning mõjutada iseenda elu. Aga me oleme kaotanud oskuse maailma keelt rääkida.
Silvia Kelle tuli Põltsamaale oma näituse ja loenguga ning tuletas nii meelde, et tegelikult valdarne me inimesed kõik sümbolite keelt. Seda teadmist on vaja ainult oma südame kaugetest soppidest uuesti välja tuua ning sellelt unustuse tolm maha pühkida.
Kelle sõnul on talismanide abil võimalik endast halba eemale hoida ning head ligi meelitada. Sõnaväega täidetult omavad nad ka üldiselt kaitsvat jõudu. Jälle üks oluline asi, mille eestlastena oleme ära unustanud - sõnad on suure väega. Need võivad teha kurja, kuid samas ka väga palju head. Meie esivanemad teadsid seda. Paljud rahvad on eestlasi nimetanud nõiarahvaks, sest meie maagiliseks jõuks olevatki just sõna. Muusikud vennad Urbid on mitmeid kordi toonud Eestisse oma teadmisi jagama neid lapsendanud indiaanihõimu. Üks nimetatud hõimu liige ütles allakirjutanule: "Teie, eestlased, olete samasugused väega ja teadmistega rahvas nagu meie, indiaanlased, ainult te millegipärast ise ei usu ega mõista seda".
Maailm on maagia
"Olen uurinud märkide lahtimõtestamist ja nende kasutamist. Ja seda nii meie enda rahva kui ka üle maailma teiste rahvaste kunstis. Seosed, mis tekivad, on väga huvitavad. Ma teen ka amulette ja kui ma neid teen, siis tean, mida teen ja kuidas sümboleid kasutan. Enda tehtud amulettide juures pole mitte midagi juhuslikku. Absoluutselt iga asi on paigas ja iga asi töötab," möönis kunstnik.
Talismanid, kaitsjad või abilised ei. pruugi olla alati mingid konkreetsed selle tarbeks tehtud asjad, vaid sümboolselt saavad nimetatud rolliga hakkama samuti puud ja taimed, kivid, tuli, tuul ning loomadki. Maagiat leiab paljudes kujundites, nagu näiteks spiraal, rist ning mitmed muud märgid. Ka tegevused ise kannavad endas sügavamat maagilist väge. Seega, me elame üdini maagilises maailmas, olles sealjuures isegi nõiduslikud olevused. Ainult me mõistus ei suuda seda omaks võtta.
Palu ja sulle tullakse appi
Oma kogemustest teadis ta rääkida üht huvitavat lugu.
"Kask on ilus puu ja ta tahab hõbedat. Mul on üks selline juhus, et Pärnumaal elades oli mul koduteel üks kasepuu, mille juures alati puhkasin. Käisin jalgsi ning puust möödudes panin selle koore vahele alati hõbedasi sente. Teadsin kogu aeg, et tee pikkus on seitse kilomeetrit aga siis mõõdeti tee üle ning tuli välja, et see on hoopis kümme kilomeetrit. Nii, kui seda teada sain, ei suutnud enam n-ö viimaseid kolme kilomeetrit kohe kuidagi astuda. Aga mul oli vaja bussi peale jõuda. Olin jõudnud just kasepuu juurde ja võtsin tal ümbert kinni ja tõesti kogu südamest palusin tema abi. Ja siis tundsin äkki, nagu oleks mind õhku tõste- tud. Otse füüsiliselt oli seda tunda. Ehmatasin ära ja lasin käed lahti ja siis kukkusin tagumiku peale. Tunne oli selline, nagu oleksin kukkunud kuskilt kõrgelt. Natukese aja pärast nägin teel autot sõitmas. Nad peatusid ja küsisid mult teed. Olin nõus juhendama, kui nad mind bussipeatusesse ära viivad. Muidugi olid nad nõus. Pärast juht ütles, et mingi imelik asi juhtus, et ta sellele teele üldse pööras. On vajalikku sihtkohta mitmeid kordi sõitnud, kuid nüüd võttis äkki mingil seletamatul moel nõuks keerata harjumuspäraselt teelt kõrvale," jutustas Kelle puu appitulekust.
Rahakotis olgu kalasoomused ja varbaküüned
Enamikku inimestest erutab kõige rohkem rahateema. Seda enam praegusel ajal. Kellel oli siingi jagada mõningaid näpunäiteid, kuidas raha enda juurde meelitada.
"Kui te tahate, et teil raha oleks kotis, tuleb jaanipäeva hommikul minna metsa ja võtta sealt maasikaleht, mitte aedmaasika, vaid metsmaasikaleht ja panna see rahakotti. See toob raha rahakotti."
Mitte kunagi ei tohi asetada rahakotti maha, siis viib see rahaõnne ära. Ja mitte ainult sellel, kes rahakoti vastu maad pani, vaid ka seal, kus seda tehti. Makstes ei tohi raha anda kunagi käest kätte, vaid see tuleb panna laua või aluse peale. Uueks aastaks on hea, kui panete rahakotti kalasoomuse ning raha ei tohi enne välja anda, kui pole seda saanud. Kelle märkis muigamisi, et võtke raha kas või automaadist välja, sest seegi on enne saamine kui andmine.
Üks venelanna õpetas teda, et kui küüsi lõigata, siis tuleb panna need ajalehe peale, pärast see lõigatud küüntega kokku keerata ning rahakotti hoiule panna.
"Iga kord, kui ma seda olen teinud, raha tuleb," kinnitas Kelle oma kogemustest. Kauplejatel soovitab ta kanda aga kaasas kastanimune, sest siis minevat kauplemine hästi.
Naise õnnelikuks tegemine tagab õnne kogu perele
Kelle sõnul teadsid meie esivanemad, et kui pereema on õnnelik ja rõõmus, siis on terve pere õnnelik ja rõõmus.
"Just sellepärast oli terve rida rituaale ja märke, et teha pereema õnnelikuks ja rõõmsaks. Näiteks kui uus maja sai valmis, siis uude majja minnes sooviti maja haldjalt kõigepealt, et ei oleks peres tülisid. See oli kõige tähtsam. Pärast tulid teised soovid. Lõpuks lasti nastik lahti. Anti talle piima ja paluti tervist ja tarkust."
Kelle rääkis, et kodu kaitseks on oluline, et maja ukse kõrval oleks ussikujuline oks. Kindlasti peaks olema ukse kohal või kõrval kaheksakand-märk. See on õnne täht. Kahekeakand on millegi pärast aastate jooksul unustusehõlma vajunud aga ta on meie rahva ornamentikas kõige levinum märk. Minu vanaisa sepikoja peal oli see märk ja minu vanaisa ütles, et „latseke, pea meelen, see on meie kõige tähtsamb märk. See kaitseb teid ja teie vara ja hoiab meid eksimise eest, näitab alati õiget suunda, sest ta on põhjanaela märk ja õnnetähe märk"," rääkis Kelle, lisades, et entsüklopeedias on millegipärast kirjas vaid see, et nimetatud märk ravib sügelisi.
Kaitse kodu märkidega
Kodu sissepääsu oleks vaja veel varustada koirohukimbuga, kaitstes nii putukate kui halbade jõudude eest. Kaselt võetakse ka tuulepesad ning tuuakse need oma õue ja pannakse igale poole. See aitab varguste vastu. Varaste "külaskäigu" vastu aitavat seegi, kui kodunt ära minnes seista näoga ukse poole ja lasta mõttes veekardin sinna ette. Peidad kodu nagu veekardina taha.
Õues peab olema kindlasti kask ja pihlakas. Kask on väga hea auraga ja valguse puu ning pihlakas kaitseb pikse eest. Kambri ehk siis magamistoa akna alla istutasid meie esiemad alati sireli, sest see annab rahuliku une ning mõjub üldse rahu ja tasakaalu toovalt. Nimelt on sireliõied sellise kujundiga, et sümbolitena mõjuvad rahutoovalt.
"Hea, kui ukse juures on kollased lilled. Ükskõik, millised lilled, aga kollased. Aiakujunduses on väga hea, kui kuskil on väike kivilabürint, spiraal. Kui soovite vihma lakkamist, siis tuleb käia mööda seda päripäeva, kui aga vihma tahate, siis vastupidi. Hea oleks ka väike kodualtar kas vana õunapuu või muu puu all. Seal saab käia puhkamas ja mõtisklemas. Kui elate linnas, siis valige seal mingi puu, kelle juures saate ennast maanda- mas käia. Väga hästi aitab."
Tegelikult kõik asjad, sündmused, kohtumised, juhtumised, taimed, loomad ja muu räägivad meiega. Räägivad märkide ja sümbolite keeles. Meie ülesanne on raputada ennast üles sellest tuimast olemisest, avada kõrvad ja süda, et võtta vastu need teadmised, mida maailm meile iga päev annab.