Elle Reeder: kevadväsimuse vastu aitavad kanamunad ja piim
Helve Tamm Vali Uudised(2011), 25. märts, nr. 24, lk. 6.
Läinud nädala neljapäeval rõõmustas paljusid põltsamaalasi raamatukogus toimunud videvikutund tuntud kokaraamatute autori Elle Reederiga. Nagu arvata võib, oli kuulajate kõige suurem huvi tema toiduvalmistamise nõuannete ja muude koduste nippide vastu.
Elle Reederist on räägitud palju ning kirjutatud varem ka Vali Uudistes. Siiski on kohtumine temaga iga kord nagu uus. Ainult see, kes kohe kuidagi ei vanane, on daam ise. Selle aasta septembris 93-aastaseks saav proua on vitaalne, rõõmus, positiivse mõttemaailmaga, tervisest pakatav ning annab oma ärksa meelega silmad ette nii mõnelegi temast aastakümneid nooremale inimesele. Ja ometi pole elu temagajust hellalt ümber käinud, visates teda juba noorena ühelt laineharjalt teisele, solgutades siia-sinna, kuid samas kinkides talle just kui lohutuseks haruldase ajaloolise hetke - anda meie esimesele presidendile Konstantin Pätsile 30. juulil 1940 külmale maale kaasa oma soe käepigistus ja valupisarad. Nimelt juhtus nii, et kuu alguses otsis Pätsi poja Viktori naine endale tallu abilist ja selle koha sai kodumajanduskooli praktikandina endale Elle Reeder. Nii nägi ta ka traagilist juuli lõppu, mil Päts minema viidi, kuigi väitega, et tegemist on presidendi kaitsmisega.
"Päts ütles, et "no mis sa nutad, ma tulen tagasi. Olen ennegi Venemaal käinud"," meenutas Reeder presidendiga autouksel kättpidi hüvastijättu.
Elle Reeder on sama vana kui Eesti riik ning terve tema elu ongi kui jutustus meie väikesest Eestimaast, mida halastamatult laastasid poliitilised tuuled ja rahutud ajad. Ometi on ta jäänud ikka ja alati jalgele ning jõudnud lõpuks eduni välja. See ongi meie rahva juures fenomen, mida ei oska keegi arusaadavaks lahti seletada. Loogiliselt ei tohiks meid enam olemas olla, kuid me oleme ja veel oma riigiga.
Ära süldilt vahtu riisu
Isiklikult elult voolas tema jutt loomulikult toidutegemisele. On ta ju mitmete kokaraamatute ja retseptide autor ning esinenud kümme aastat laialt tuntud ETV saates "Vaata kööki". Tema noorena valitud kodumajanduseriala pole olnud pelgalt formaalsus või sundseis, vaid on teda paelunud kogu aeg. Seda, et ta on oma otsuse üle uhke, näeb igast tema sõnast ja üldisest hoiakust. Hämmastav, kuid ta on naine, kes suutis sel videvikutunnil lihtsalt endaks olemisega näidata, et kodu majandamine ehk üdini koduperenaiseks olemine on tõeliselt auväärne amet. Mis puutub tema kokaraamatutesse, siis Reederi sõnul on neis kõigis ikkagi ainult Eesti toiduained. Ja kuigi tänapäeval on poelettidelt võtta kõikvõimalikke puu- ja juurvilju, leiab ta, et igale inimesele on kõige tervislikumad just need toiduained, mis kasvavad tema elukohas. Seega meie oma Eesti marjad, juurikad ja muud ained.
"Väga palju retsepte olen ma saanud inimeste käest. Igas maanurgas on omad kombed. Näiteks riivkooki riivkartulist nägin ma Põltsamaal esimest korda. Siis lihaleib Võrtsjärve ääres Viljandimaal. Ühtsama retsept kordub väga harva. Ja väga palju oleneb sellest, mida hetkel saada on," tunnistas Reeder.
Jutuks tuli ka tema kuulus sülditegemine. Tema nõuannete järgi tehtud sült pidavat olema niivõrd hea, et viivat või keele alla. Tuleb välja, et sellise tulemuse saavutamiseks on tõesti üks nipp.
"Meetod on väga lihtne. Potis on kogu süldimaterjal nagu on. Lasta neil paar tundi külmas vees seista. Kui on metslooma liha, siis peaks seal üle öö olema. Nüüd paneme selle külma veega keema ja mitte üks gramm ei riisu sealt vahtu pealt ära. Tavaliselt riisutakse süldi keetmisel puljongilt vaht pealt ära. Aga seda ei tuleks teha. Las jääb nii nagu ta on. Kõik see vaht keeb ilusti põhja ja leem jääb peale kuldselge. Kõik muu sülditegemise juures on ikka sama, ainult vahtu ei tohi pealt ära võtta. Selles (vahus) onju puhas liha valk ja mineraalained aga meie muidu lihtsalt viskame selle minema. See on kõige väärtuslikum toiduaine. Ja sült tuleb siis hea, lihamaitsega. Kui te vahu ära võtate, siis süldile, just kallerdisele, sellist liha maitset ei jää," pühendas Reeder videvikutunnilisigi süldikeetmise salateadusesse.
Äädikas hallituse vastu
Paljudel perenaistel on tõsine mure, kuidas hoida hoidiseid nii, et neil pealmine kiht hallitama ei läheks. Ka sellele leidis Reeder rohtu.
"Hapukapsas, seened, kurk. Mina olen teinud nii, et panen näiteks hapukapsapurgile peale puust vajutise, riide ja nüüd üle selle, kas tihedam riie või kahekordne marli, mis kasta äädikavette. Võib olla 15%-ne. Kui on kangem äädikas, siis tuleb selle segada pooleks veega. See hoiab pealt nii puhtana, et te ei leia grammigi hallitust. Seentel eriti. Neile tuleb hallitus paratamatult peale, hoia nii puhtana kui tahad. Aga keeratava kaanega hoidisepurgid. Nende puhul on kõige olulisem, et hoidist ei satuks keerme vahele. Kui midagi jääb keerme vahele, siis lähebki hallitama. Hallitusseened lähevad kaane vahelt toiduaine pinnale. Nii võib juhtuda näiteks siis, kui kontrollite, kas kaaned peavad ja keerate selleks purgi tagurpidi. Kui tahate kaante õhukindlust kontrollida, on parem, kui uputate purgi veepotti ja vaatate, kas gaasimullid tulevad kanne vahelt või mitte. Kui on vaja kaant uuesti peale keerata, tuleb selle alune keere kindlasti toiduainest puhtaks teha. Selleks võib marlitükikese näiteks ümber kahvli keerata ja siis sellega vindi osa puhastada."
Võitleme munadega kevadväsimuse vastu
Kõiki puudutab ühte- või teistpidi kevadväsimus. Elle Reederist paistab see vaevus olevat aga kaarega mööda läinud. Miks ja kuidas? Tuleb välja, et meile pikemat aega pähe taotud nn püha tõde, et kevadväsimust leevendavad ainult vitamiinid ja taimed, polegi tema väitel päris õige.
"Meie esivanemad olid väga arukad. Niiskel ja lumisel talveajal vajas meie keha tugevamat toitu. Ja jõuluks tehti seega seapraadi ja verivorste. Sest keha sooja ja jõu hoidmiseks oli vaja tugevamaid toite. Aga nüüd, kui tuli juba kevad, kanad hakkasid munema ja lehmad lüpsid, vajab meie keha kergemaid toite. On neli toiduainet, mida meie keha kevadel vajab: 82% või, munad, piim ja teravili. Nii rukis kui nisu. Kuulsin raadiost ühe arsti juttu ja tema soovitas kevadväsimuse puhul esimese asjana mune. Siis pole tarvis mitte ühtegi tabletti ega muid ravimeid, vitamiine. Meie esivanemate munadepühad või siis ülestõusmispühad ongi ju põhiliselt muna söömised! Nad teadsid, mida on enda hoidmiseks vaja, elasid loomulikult loodusega kooskõlas. Ja veel - kõige esimene looduslik toiduaine meil kevadel on mahl, vahtramahl. See on juba jooksma hakanud. Vahtral hakkab mahl jooksma, kui maapind pole veel täiesti sulanud. Kasel peab maapind olema juba sulanud, seega hakkab sel mahl jooksma hiljem. Nii et - sööge mune! Lihatoitudest tuleks nüüd süüa kergemaid lihasid: veiseliha, kanaliha, hakkliha näiteks täidetud munadega jne. Sinna juurde värviks porgandid, kaalikad, kapsad. Meile, nagu esivanematelegi, tulevad praegu kasuks ka kõik kuivatatud toidud, nagu näiteks oad, herned, kruubid ja teised. Neist saab mitmeid erinevaid toite teha," juhatas Reeder kuulajaid. Tema sõnul kuulub ka kevadine paastumine ehk talvevarude lõppemisest tingitud väike näljaperiood enda tervise hoidmise juurde.
Ajavõiduks organiseeri oma tegevust
Tihtipeale seisame tõsiasja ees, et aega kipub napiks jääma. Pidevalt on muudel radadel kiire ning kodune majandamine jääb teisejärguliseks. Sealjuures samuti söögitegemine, mis tänapäevase elustiili ja -tempo juures kaldub pigem pealesunnitud kohustuste kui armastusega tehtu nimekirja. Reederil on siingi kõikidele naistele väike nõuanne.
"Võtke pühapäeval endale rohkem aega köögis toimetada. Tehke siis terve nädala peale hulga toiduaineid ette valmis ja pange need külmkappi või sügavkülma. Näiteks mõned lihatoidud. Siis on hea õhtuti sealt võtta ning midagi kiiresti valmistada. Pole vaja hakata pikalt toimetama. Suur aja kokkuhoid on see, kui te pühapäeval koostate enda jaoks nädala iga päeva söögi kohta nimekirja. Siis oskate vajalikud ained kohe muretseda ning ettevalmistusi teha ja jälle pole vaja iga päevaega viita söögitegemise peale. Siis jääb teil rohkem aega ka oma perega midagi toredat ette võtta," andis ta tarkust, kuidas oma kodust elu majandada ja paremini organiseerida.
Mis puudutab paljuräägitud taimetoitlusse, siis tema arvates peab inimene sööma ikkagi kõike, sest igas toidus on erinevad ained, mida meie keha vajab. Piirdudes vaid taimsete toiduainetega jätame keha millestki ilma ning võime tervise asemel hoopis haigestuda. Ja sööma peaksime ikkagi seda, mis kasvab meie enda maal. Need on meie kehale kõige paremad. Ajada ennast hulluks kõikvõimalike dieetide ja keeldudega, nagu näiteks - kartulit ja liha ei tohi koos süüa, sest on koos raskesti seeditavad - Reeder õigeks ei pea. Tema näeb heas tervises keha vajaduste austavat ärakuulamist.
"Mida loodus on ikka teinud, sellele ei tasu inimesel vahele solkida," on ta resoluutne.
"Ja kui osta võõramaa toitu, just vilju, siis tuleks arvestada, et paremad on siingi need, mis toodud lähemalt. Kaugemalt toodud vilju kaetakse ja täidetakse säilitusainetega ja need pole organismile kõige paremad. Mida lähemalt on viljad, seda vähem on säilitusaineid peal."
Elle Reederit võib kõiges räägitus uskuda, sest ainuüksi tema enda nägemine on selle tõestuseks - küll kõrges eas, kuid siiski ihult terve ja vaimult värske.