"Kõige armsamad on suure tööga sündinud rollid"
Ülle Lätte Vali Uudised(2011), 16. veebruar, nr. 13, lk. 5.
Põltsamaa raamatukogu salongiõhtu külalisteks olid sedapuhku Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduses nõunikuna töötav tõlkija Eha Vain ja eesti rahva armastatud näitleja Tõnu Aav.
Eha Vain on pärit Mustveest, kus möödus tema lapsepõlv ja kooliiga.
"Käisime Põltsamaal kontsertidel ja korvpallinaiskonnaga spordivõistlustel," meenutab Eha Vain lapsepõlve.
1972. aastal läks Eha oma sünnilinnast Tartusse, hiljem Tallinnasse, kus ta elab tänaseni. Ehkki Tartus õppis ta saksa keelt ja kirjandust, ütleb naine, et pole seda kunagi kasutanud. Tallinnasse suunati teda ülikooli lõpetamisel, nagu tol ajal kombeks.
"Töötasin Tallinnas aasta koolis saksa keele õpetajana. Mulle meeldis väga, nii kool kui ka töö õpilastega. Tegime asju, mida sel ajal teised õpetajad oma õpilastega ei teinud. Näiteks käisime pärast tunde jalgratastel matkamas, sõitsime Tallinnast välja. Siis aga viidi mind haridusministeeriumi käskkirjaga teisele töökohale, Sõprusühingusse, minu käest ei küsinud keegi arvamust. Ka sellele töökohal olin päris kaua. Tegelesime kultuurivahetusega välisriikidega ja oli ka muid, poliitilisi toiminguid," räägib Eha Vain, meenutades, et algselt oli tihe lävimine Ida- Saksamaaga, hiljem lubati suhelda ka Lääne-Saksamaaga. "Läksin kuidagi sujuvalt üle Skandinaaviamaade sekretäri ametile. Kui Tallinnasse loodi 1991. aastal Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus, siis kandideerisin sinna, kus ma tänaseni töötan kultuurinõunikuna."
Eha Vainu suureks armastuseks on alati olnud kirjandus
Selle pärast hakkas ta kunagi õppima ka norra keelt, et lugeda Sigrid Undseti "Kristiina Lauritsatütart" originaalis.
"Olen koos töörühmaga kirjandusüritusi korraldanud. Seitsmel aastal korraldasime Põhjamaade luulefestivali ja mul on sellest ajast imeilusaid mälestusi," räägib Eha Vain, kes tegutseb ka raamatute tõlkijana. Peamiselt tõlgib ta norra- ja rootsikeelseid raamatuid eesti keelde, taani keelest ütleb ta olevat tõlkinud ühe näidendi.
Praegusel ajal, kus Eesti majandusel ja kultuuriinimestel ei lähe majanduslikus mõttes kõige paremini, on Vainu kui kultuurinõuniku sõnul Põhjamaade Ministrite Nõukogu esinduse kaudu saanud populaarseks Põhjamaade toetusfondid, samuti ühised Põhja- ja Baltimaade toetusfondid, kust kultuuriinimestel on võimalik toetusi küsida.
"Teiseks pooleks on projektid, mida me ise ellu kutsume. Väga põnev projekt on maikuu jooksul tulev Põhjamaade disainerite ja moedisainerite pood, mis korraldatakse Tallinna matkamajas," jutustab Vaino
Kõik läks kui ettemääratult
Näitleja Tõnu Aav on pärit Kehrast, sündinud 21. jaanuaril 1939. aastal. Viimast toonitab näitleja just sellepärast, et äsja ilmunud elulooraamatusse "Aplaus teile" oli ununenud tema sünnikuupäev kirjutamata. Raamatu kirjutamist, muide, ei usaldanud näitleja kellelegi teisele, vaid kirjutas selle ise.
"Minu ema ja isa pidasid poodi ja ehitasid ise maja. Koolis käisin neli klassi Kehras. Siis põgenesime Tallinnasse, muidu oleksin ma praegu kuulunud küüditatute auväärsesse ritta," jutustab Aav. "Tallinna reaalkooli kõrval asus draamateater. Kui lapsed mängisid poemüüjaid, lendureid jne, siis meil käis sinna juurde ka näitemäng. Minu huvi teatri vastu polnud jätkuv ja järjepidev. Meie vastas elas kuulsa näitleja ja teatrikirjastaja Taavet Mutsu tütar poja Madis Ojamaaga. Kui Mutsu laenutusäri ja kirjastus käest ära võeti, sattus see kõik Kehrasse ja jäi meie mängumaaks. Tegime ise nukuteatrit ja mängisime Kehras aidatrepil, põhiliselt Helmut Vaagi ja Voldemar Panso Kehras esitatud estraadikava. See jäi meile hästi pähe." Tallinnas läks Tõnu Aav koos Madis Ojamaaga pioneeride näiteringi, kust kasvas välja pioneeride palee nukuteater. 4-5 aastat mängiti ka lasteraadio näiteringis.
"Oli üsna loomulik, et lõpuks läksin lavakunstikateedri eksamitele," jutustab näitleja, kes lõpetas kooli 1961. aastal Sellest alates töötab Tõnu Aav draamateatris. Aava õpetajateks olid Voldemar Panso, Ilmar Tammur ja Leo Kalmet, samuti Vello Rummo ja Helmi Tohvelmann.
Igal kepil on kaks otsa ...
Kas tänapäeval on sellistele suurkujudest õppejõududele samaväärseid välja pakkuda?
"Nüüd, kus ma olen 72-aastane, tundub, et tookord, noore poisina, olid minu ümber väga suured võimsad teatritegelased, kelle poole oli alati hiigla tore üles vaadata. Praegu tundub, et selliseid enam ei ole, kuid siin võib rolli mängida petlik asi, et tookord olin ma noor ja nüüd olen vana, suure teatripagasiga. Kuid nende taolisi hiigelrahne, nagu Paul Keres, Georg Ots, Gustav Ernesaks, Johannes Kotkas jt ma praegu meie ümber küll ei märka. Meil on samuti omad kuulsused, kuid kuna ma olen nii palju vanemaks saanud, ei tundu nad mulle enam nii suurtena."
Teater on pidevas muuturnises
Võrreldes selle ajaga on ka teater palju muutunud, kuid Aav ütleb, et siiski mitte sajaprotsendiliselt. "Meie teater oli rohkem olustikuline realism, kuigi teda ametlikult püüti tituleerida psühholoogiliseks realismiks. Üle kõige varjutas teda muidugi suurte kuldtähtedega sotsialistlik realism. Asi oli olustikuline ja katseid muud moodi teatrit teha tauniti. Öeldi, et mis te ikka eputate, et see kõik on juba ammu äraproovitud vana. Tegelikult polnud see nii. Siis hakkasid ilmuma Tartu poisid Tooming, Hermaküla, kes hakkasid Irdi loal Grotowski liini ajama," räägib näitleja. "Rahvas tahab alati midagi uut näha ja kui meile ei tule publikut, siis tühjale saalile me mängida ei saa. Isegi sotsialismi ajal, rääkimata praegusest ajast, mil me peame endid ise ära majandama. Tegelikult ei majanda kunst end mitte kunagi ise ära ja targad mehed on väitnud, et ta ei peagi seda tegema. Kunst on meie kultuurikandaja, rahva ja keele alleshoidja."
Paljud jutustused on jõudnud CD-plaatidele
Tõnu Aav on lugenud väga palju asju plaatidele. Kes ei mäletaks näiteks Joel Chandler Harrise "Onu Remuse jutte" või Alan Alexander Milnei "Karupoeg Puhhi". Praegu koondab Aav viimast CD-plaati "Svejkist Hasekini".
"Lähtun otse Haseki kirjutatust. Praegu on kolm plaati valminud ja neljas on käsil. See on väga suur töö, tuleb jääda kuulsale klassikule truuks. Paratamatult tuleb välja valida kõige olulisemad ja klassikalisemad kohad. Tegelikult pole Hasek üldse maailmakuulus, nagu raamatu lõpus kirjutatakse. Näiteks Ameerikas pole temast keegi midagi kuulnud. Kui romaani järelsõna läbi lugeda, saab põhjuse teada - Hasek oli aktiivne kommunist. Isegi nii aktiivne, et ta käis Eestis ja kirjutas Eesti kohta väga inetult ja halvasti. Nimetas kohti valesti. Püüdis hirmsasti halba otsida selle tõttu, et Eesti pidas kommunistide vastu vabadussõda," jutustab Tõnu Aav.
Roll saab armsaks, kui ta annab mänguvõimalusi
Teatrirollidest ütleb Aav omale eredalt hinge jäänud Colas Breugnoni, Kihnu Jõnni, "Rita koolitusest" vana eluga rappa jooksnud joodikust kirjandusprofessorist.
"See viimane roll mõjus mulle kuidagi eriti, see ei ole minu enda iseloomuga kooskõlas," kõneleb näitleja. Kaheinimesenäidendit "Rita koolitus" mängisid nad koos Kreismanniga ka Los Angeleses ja San Franciscos. Rolli teeb Aava sõnul huvitavaks just see, kui selle kallal tuleb tublisti tööd teha ja kohutavalt palju vaeva näha. Ja et rollid on armsad siis, kui nad annavad mänguvõimalust. Rollid sünnivad edasi, arenevad ja muutuvad ka pärast lavaproove, kodus, tänaval, kus iganes. Aav lisab, et ta märkab inimeste hulgas liikudes karaktereid, mis annavad tema õpitavatele rollidele ilmekust juurde. "Kahjuks on see tänapäeval kõvasti kaduma läinud - tänapäeva näitlejad ei tegele enam karakteri loomisega," sõnab Aav.
Tõnu Aav ja Eha Vain sattusid kokku Aava elulooraamatu kaudu
"Mulle helistasid 4-5 ajakirjanikku, et minu raamatut kirjutada. Mina aga mõtlesin, et palju mõnusam ja huvitavam on mul istuda suve läbi ja ise seda teha. Mulle öeldi, et kirjastaja leidmine on tänapäeval väga raske. Mõtlesin siis, et ega sellest polegi lugu. Niisama kirjutada on ka lõbus ja et kui ikkagi raamat peaks ilmuma, on samuti tore. Just sellel ajal juhtus mulle helistama Eha Vain, tutvustas mulle end ja ütles, et nende kirjastus annaks heameelega selle raamatu välja," jutustab näitleja. "Viisin olemasoleva materjali talle lugeda ja minu suureks üllatuseks see meeldis talle." Eha Vain lisab, et nägi Tõnu Aava TV-saates "Tähelaev", kus saate toimetaja jalutas Tõnu Aavaga suvekodu lähedal ja rääkis temaga elust, inimestest ja teatrist. "Tõnu rääkis nii isemoodi. See viis, kuidas ta rääkis, kuidas ta elu ja inimesi oli jälginud ja mille põhjal ta kõneles, see kõik oli väga veenev ja kirjapanemist väärt. Alguses ma ei julgenud Tõnule helistada, kuid kui helistasin, siis Tõnu kuulas ja ei öelnud midagi.
Hiljem ta ütles mulle, et talle jäi tunne, et tegemist on ausa inimesega ja nii ta jäigi nõusse," naerab Eha Vain. "Nii me hakkasimegi koostööd tegema."
TEADMISEKS
Tõnu Aav on pärit Tallinna Riikliku Konservatooriumi Lavakunstikateedri esimesest lennust 1961. aastal. Ta on tänaseks ainus lõpetajatest, kes on veel koosseisulisena teatris palgal. Seega läheb tal Eesti Draamateatris neljakümne kaheksas hooaeg. Tema õnnestunumateks töödeks peetakse Colas Breugnoni, Kihnu Jõnni, Ärni monoloogi "Suvitajates", Jourdaine'i Moliere'i komöödiast "Kodanlasest aadlimees", mille eest on talle antud aasta parima meesnäitleja preemia. Sama autasu sai ta veel Colas Breugnoni ning Mangani osa eest Shaw' näidendis "Südamete murdumise maja". Kaheinimesenäidendit "Rita koolitus" mängisid nad ka Los Angeleses ja San Franciscos. Mononäidendiga "Laatsaruse lugu" käis Tõnu Aav esinemas ka Soomes.
Peale teatritööde on ta esinenud veel kolmekümnes filmis ja sõitnud ringi mööda Eestit estraadikavadega kokku üle kuuesaja korra. Huumoriga tegelemise eest omistati Tõnu Aavale 1992. aastal "Meie Matsi" auhind. Ka on ta andnud välja paar-kümmend heliplaati ja kassetti, millest tuntuimad on "Onu Remuse jutte" ja "Karupoeg Puhh". Kui juba lennukipiletid olid ostetud, selgus teatris, et ta oleks pidanud mängima hakkama John Gabriel Borkmani Hendrik Ibseni samanimelises näidendis, aga veeta kuu aega Austraalias on erakordselt huvitav.
Teleseriaalis "Õnne 13" mängib Tõnu Aav kaasa juba viiendat aastat. Rolli nimeks on Feliks Viss. Nii et tegelikult on Tõnu Aav juba tuttav ka Austraalias.
Allikas: http://www.eesti.org.au/