Leo Kunnas- värvikas kirjanik ja südamega sõjamees
Helve Tamm Vali Uudised(2011), 19. jaanuar, nr. 5, lk. 5.
Põltsamaal raamatukogu salongiõhtul käis oma elust, loomingust ja mõtetest rääkimas reservkolonelleitnant ja vabakutseline kirjanik Leo Kunnas. Sõjamehena selle paremas ja üllamas tähenduses pani ta kuulajaid sügavalt järele mõtlema, kui kaitstud on praegu reaalselt meie riik ja kuidas viltu vajunud sotsiaalne elu kõigutab tegelikult ja märkamatult meie kõikide julgeolekut.
Leo Kunnas on sündinud 14. novembril 1967. aastal Põlva maakonnas Kliima külas, 6 kilomeetrit Venemaa piirist. Põhikooli lõpetas Vastseliina keskkoolis, kus ta oli hinnetelt üsna hea õpilane. Tema parimad noorpõlveaastad langesid aega, kus paljud noored hakkasid aktiivsemalt NLiidu-aegse
riigikorra ja selle süsteemi vastu protestima või otsisid vaimu ahistavast ühiskonnast väljapääsu. Igasugune valitseva ideoloogia vastu suunatud mõte või tegevus sai aga karmilt karistatud. Nii tuli temalgi seista kaks korda kohtu ees. Üks kord tulirelvade omamise ja teine kord riigipiiri ületamise katse eest. Kokku oli ta seetõttu erinevates parandusasutustes kaks aastat ja kolm kuud. Olles vaid 16-aastane, nägi ta tolleaegset vanglat ka seestpoolt ja see nähtu ning kogetu jättis temasse sügava jälje, mis tuli samal ajal veidral moel kasuks tema tulevases elus. Nimelt on ta kõik oma patareis läbielatu valanud hiljem raamatutesse, mis tõid endaga kaasa tunnustuse.
Leo Kunnas märkis, et patareis istumise ajal jõudis ta veendumusele, et olulisem elus on olla ja jääda kindlaks hingeliselt. Mitte lasta ennast sisemiselt murda, kui kõik olud on su vastu ja mingit väljapääsu pole näha. Taoline hingeline vastupidamine kasvatas temas tugeva selgroo ning aitas leida teed sõjaväelase kutse juurde. Aegadele tagasi vaadates pole samas aga sugugi võimatu, et
sõjamehetee valis ta ellu just selliseid katsumusi, mis raudset selgroogu kasvatasid.
"Pärast vabanemist ei teadnud ma, mida elus edasi teha. Otsustasin astuda vabatahtlikult Nõukogude Liidu armeesse, kuid olin karistatud. Maksin armeesse pääsemiseks kohalikule komissariIe 500 rubla ning saingi sinna," jutustas Kunnas. Kuigi loogiliselt võttes oleks vanglaelu maitsnud noor pidanud sõjaväes langema madalamatesse sfääridesse, viis saatus või siis komissari
karvane käsi ta hoopiski sise- ministeeriumi eriüksusesse. Seal sai kaitseväelase karjäär vaikselt ka alguse.
Sõjaväelase karjäär
Pärast sõjaväge, 1989. aastal, astus ta Humanitaarinstituudis ja Helsingi ülikoolis õppima ajalugu ja
filosoofia t ning seej ärel liikus edasi Soome riigikaitse kõrgkooli.
"Soomes õppimise ajaloli siin juba palju muutunud. Nii et laulvat revolutsiooni ei õnnestunudki muloma silmaga näha," rääkis Kunnas. Kui loodi kaitseliit, siis astus ka sinna.
Tema teenistuskäik räägib, et ta on olnud kaitseväe lahingukooli õppeosakonna ja kooli ülem, kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli ülem, kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kohusetäitja ja ülem ning teenis 2005. aastal Iraagis USA I soomusdiviisi 3. brigaadi lahingugrupi staabi operatiivosakonnas.
Kunnase teenistuskäik ning läbielatu-nähtu ei jäta kahtlustki, et kui mees räägib riigi kaitsepoliitikast ja võimalikest ohtudest, siis teab ta täpselt, millest jutt on. Tema räägitut tasub uskuda ja ennekõike tuleks tema nõuandeid kuulda võtta. Seda just poliitikutel ja riigijuhtidel, sest tema tähelepanekute
põhjal seisneb kogu probleemi tuumastik just juhtimises, õigemini juhtimisvigades. Siiski tuleb tõdeda, et nii lihtsalt see kõik siiski ei käinud ning olnud ise alles teenistuses, jäi tema kui kaitseväelase hääl suures poliitikakõrbes hüüdjaks hääleks. Kunnas tunnistas, et veidral moel just nüüd, erus olles, on tema mõtteid ja tähelepanekuid hakatud rohkem kuulama ja loodetavasti
ka arvestama. Et antavad sõnumid oleksid konkreetsed ja selged, kirjutab ta 2007. aastast alates Eesti Päevalehes vastavateemalisi ja sügavalt analüüsivaid artikleid.
"Iraagis toimunust olen kirjutanud ka raamatu ("Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast"), kus on kirjas sündmused nii, nagu need seal toimusid. Muidugi päris kõiki juhtunud asju ei saanud kirjutada, kuid need, mis on seal kirjas, toimusidki täpselt nii," kinnitas Kunnas. Samas tuleb lisada, et ka tema
avaldatud artiklid väärivad ülelugemist.
Riigi eesmärk peab olema rahvuse säilimine
Surfates riigikaitseteemades, möönis Kunnas, et Eesti riigi turvalisus on õhuke. See tähendab, et praegune riigi juhtimispoliitika ja meie sotsiaalne pind pole soosinud riigile vajalikul määral ustavate kodanike kasvamist.
"Eesti on väga väike, kuid seda juhitakse nagu suurt riiki. Suurt riiki võib juhtida nii, et noh, näiteks sada või rohkem tuhat inimest kaotada on küll hull, kuid mitte veel katastroof. Väiksele riigile on aga juba mõni tuhat kaotust väga tõsiste, lausa ka tastroofiliste tagaj ärgedega sündmus. Ja meil on vähe rahvast ja sellega peab arvestama, kuid seda pole tehtud. On vastutustundetu öelda äraminejate kohta, et las nad lähevad. Inimesed on kõige olulisemad ja neid on vaja hoida, sest riik koosneb inimestest ja riiki kaitsevad ikkagi inimesed. Ja riiki ei saa kaitsta, kui rahvast on vähe. Rahvastiku vähenemine on äärmiselt valus ja terav probleem, millega tuleb kindlasti tegeleda, mitte sellelt kõrvale vaadata. Ma pole näinud veel ühtki riiki, mis tugevneks, kui tema rahvastik väheneb. Ja teine asi veel- noored inimesed peavad tundma, et nad on osa sellest riigist, et riik hoolib neist ja nad on riigile olulised. Aga seda ju pole. Meie riigijuhtidel on need vahendid, millega saavutada eesmärke, muutunud eesmärkideks ise. Nagu näiteks see, et euro pole eesmärk, vaid vahend paremuse
poole liikumiseks. Siin aga oli see eesmärk. Mis peaks olema tegelikult meie eesmärk? See on meie rahvuse säilimine ja rahvastiku kasvamine! Aga kahjuks on nii, et pool meie elanikkonnast on õnnelik, et saavad üldse süüa, riided selga ja katuse pea kohale ning millekski muuks pole enam võimalusi. Riigi juhtimise seisukohalt peaks aga vaatama, keda siis aidata ja kuidas seda teha. Tegema peab neid asju ja otsuseid, mis tugevdaks riiki, "valutas Kunnas südant.
Oli näha, et temas pulbitseb suur hulk kujutlusi inimsõbralikust riigist ja ideid, kuidas teha vajalikke samme meie kõikide julgeoleku suunas. Just seetõttu ongi ta võtnud ette teekonna suurde poliitikasse, kandideerides kevadistel valimistel üksikkandidaadina Harju- ja Raplamaal.
"Miks just seal? Aga seal on Ansip ja Laar ning mul on neile palju küsimusi," muigas Kunnas.
Mees, kelle elu on sõdurielu
Kui rääkida temaga isiklikumast elust, siis hetkel kasvatab ta koos abikaasaga kolme last ja tegutseb vabakutselise kirjanikuna. Valab oma fantaasiat ulmeromaanidesse ning kirjutab artikleid riigikaitseteemadel. Tulevikplaanidesse mahub tal idee kirjutada raamat Põhjasõjast. Muidugi taas põneva süzeega, mis tugineb ajaloolistel faktidel. Selle nimel on ta hakanud juba uurimust tegema ning otsima vajalikke andmeid möönaniku kohta.
Kui keegi aga küsib, milline inimene, isiksus Leo Kunnas on, tuleb tunnistada, et ta on tõeline sõjamees. On selline sõjamees, kellega võib kartmatult luure le minna ja kelle kätte kõik oma saladu- sed usaldada. Tal on kivikõva kest, mis ei lase kellelgi tungida sügavamale, kui ta seda lubab, ning võib vaid aimata, et selle kihi all käib intensiivne mõtteprotsess, mis käigu pealt paneb paika strateegia d ning organiseerib nõutavas suunas tegutsemise. Isegi praegu, kus kaitseväelase aktiivsem elu on jäänud selja taha, tegutseb ta kui sõjaväelane. Seega mulje, et suheldes vabalt ning rääkides julgelt riigi julgeoleku teemadel, saab temalt ka n-ö riigisaladusi või varjatud infot välja peilida, on pelgalt illusioon. Ta on mees, kes ei raiska oma hingeõhku tühja loba peale. Räägib just nii palju kui vaja ning läheb jutuga just nii kaugele, kui võib.