Ülle Lätte Vali Uudised(2008), 28. november, nr. 91, lk. 5

 

Millal kirjatööga tegelema hakkasite?

"Ajakirjanikuna olen töötanud mitmes meedias. Kõige kauem töötasin Eesti Raadios, kus rääkimisetöö kõrval kirjutasin õige mitu aastat lasteraadiole "päikesejänku" saate tekste tädi Kerttule ja Hüper-Superile. Siis töötasin mõned aastad Keila Lehes, millest hiljem sai Lääne-Harju Ekspress. Sealt edasi omaaegses päevalehes Sõnumileht, siis ajakirjades TervisPluss ja ÜKS. Nüüd olen juba kümnendat aastat vabakutseline."

Te hakkasite viis aastat tagasi raamatuid kirjutama ja nüüdseks on neid juba nii palju välja antud? "Kas on või? (Kerttu loeb oma raamatud üle). Seitsmes raamat on kohe ilmumas. See on põnevik lastele ja räägib külalisest vannis. Kunstnik on Urmas Viik. Seitsmest raamatust viis on lasteraamatud." Mis Teid kirjutama ajendas?

"Mul on selles osas olnud väga õnnelik elu, et olen väikesest peale teadnud, et ma olen kirjanik. See, et ma varem raamatuid ei kirjutanud, oli ainult ajaküsimus. Varasem elu oli ehk liiga kirglik ja sündmusterohke, kuid kirjutamiseks on vaja suutlikkust viibida teatud aeg tasakaalus. Kui just armastusluulet ei kirjuta. Luuletusi ma noorpõlves ka kirjutasin, kuid see jäi kuidagi soiku ja kogu mu aur läks siis ajakirjandusele ja elamise õppimisele. Aga kui mul lapsed sündisid, otsustasin, et ma ei lähe enam tööle ja teen teoks selle, mida juba 40 aastat teha olen tahtnud. Teie raamatud on siirad ja värvikad. Kui palju nendes leidub Teid ennast ja Teie lapsepõlve? Kes on Olivia?

"Kui mul see raamat ilmus, siis küsiti minu käest tihti, et kes see Olivia siis ikkagi on. Minu arvates väljendub selles Olivias üldine oliviasus. Just sellises vanuses laste kontsentratsioon nende kirjutamisväärsematest külgedest. Selles on minu lapsepõlve ja palju on minu vanema tütre Olivia elu. Ka ema prototüüp on mitmekesine. Selles on palju minu emast ja pisut ka minust. Vanaema on ehk rohkem minu vanaema. Raamatus "Teistmoodi Sirel" on meie endi peremudel, kuid kahelapselisi perekondi on palju ja see võib kelle tahes peremudel olla."

Kes on koer Kruubi-Ruud?

"Kruubi-Ruudi on täiesti dokumentaalne tegelane. Kõik, mis temast on kirjutatud, on tõde. Kusjuures ma ei oskagi seda kõike nii värvikalt kirjutada, kuivõrd ta tegelikus elus meile pakkus! Ta elas 8-aastaseks, ma kirjutasin temast enam-vähem reaalajas. Kruubi-Ruudi jättis meid maha kaks aastat tagasi ja nüüd on meil uus taksikoer, Zorro, eelmisele välimuselt sarnane, aga iseloomult täiesti teine koer-isiksus. Nüüd ongi mul pooleli raamat "Uus koer?!" See peaks ilmuma järgmisel aastal. Kirjutan sellesse ka Kruubi-Ruudi lahkumise.

Püüan lastele ettevaatlikult selgitada elu teist poolt. Kui tänapäeval on kõik teemad vabaks lastud ja nendest võib kirjutada, siis surm oleks nagu tabuteema, millest keegi eriti kirjutada ei soovi, kriminullid ja põnevikud muidugi välja arvatud. Lastekirjanduses siiski vahel tuleb seda ju ette, aga siiski - harva. Kui ma raamatut kirjutan, siis ma tean, miks ma seda kirjutan ja mida soovin lugejatele ütelda. Kui oleks raamatuid hakanud kahekümneseIt kirjutama, siis ilmselt ma poleks niimoodi läheneda osanud. Minu elatud aastad tulevad mulle väga palju kasuks."

Mis oli Teie esimene kirjatöö?

"Ma hakkasin kirjutama enne kui lugema. Sain vana kirjutusmasina ja sellel kahe näpuga tippimine pakkus mulle rõõmu. Muide, ma kirjutan siiamaani kahel näpul, vahel harva ka kolmel. Täna teen ma seda muidugi tunduvalt kiiremini! Kuid kirjutamist alustasin ma luuletustega ja esimese luuletuse mõte on mul meeles - kõike võib tahta ja kõik on võimalik, tuleb vaid õigesti tahtma õppida. Kirjutasin selle luuletuse esimeses klassis. Nüüd olen ma äkki selleni jõudnud, et avastasin esimese klassi lapsena midagi väga olulist ja olen nüüd selle juurde tagasi jõudnud. Noorena ilmusid mu kirjutised almanahhides ja Noorte Hääles ning Nooruses."

Kas lastega on palju kohtumisi olnud?

"On. Mulle väga meeldib lastega suhelda, meeldib esineda. Täna oli vaimustav kohtumine. See on üks erakordsemaid kohtumisi. Oli näha, et kohale tulnud lapsed polnud lapsed, kes on tunnist ära lubatud ja kasutavad selleks iga võimalust, olgu selleks kas või kirjaniku kuulamine. Täna olid siin tõeliselt kirjandushuvilised lapsed. Raamatukogu juhataja ütles mulle ka, et minu raamat "Tere, nööp!" pidi siin väga pisikeste seas päris kuum olema, et raamatukogus käivad juba ka need, kes veel käia ei oskagi. Räägitakse, et lapsed loevad tänapäeval vähe. Mina kohtun nende lastega, kes loevad. Kuid ma olen mõtelnud, miks osa lapsi raamatuid ei loe, ja usun, et paljus on siin tegemist ka eeskujuga. Lapsed teevad seda, mida kodus tehakse."

Kui tihti Te kirjutate? "Vormis püsimiseks püüan kirjutada ikka igal päeval natuke. Kui 3-4 päeva jääb vahele, siis kipub see vahe kergesti 6-7-8 päevaks venima. Kuid kuna ma teen pidevalt ka ajakirjanikutööd, siis õnneks ei saa kirjutamisel suuri vahesid pidada. Minu jaoks on ideaalne päevas 4 tundi kirjutada ja ülejäänud aeg kirjutamiseks valmistuda.

Mõnikord on kirjanikul ka lõbusaid äpardusi juhtunud. Kuna ma olen kunstitaustaga inimene, meeldib mulle olla kuni lõpuni raamatu valmimise juures. Kui ma trükikotta vaatama lähen, siis ikka sokolaadi ja lilledega. Usun, et trükikojarahvale teeb see nalja, et kirjanik on närvis ja elevil. Esimese raamatu ajal oli elevus nii suur, et läksin trükikotta koos kirjastajaga. Raamatud olid soojad ja lõhnasid trükivärvi järele. Läksime raamatupakkidega minu juurde koju, kolmandale korrusele kortermajja. Avasin ukse ja unustasin suure elevusega häiresignaali maha võtta. Hakkas tohutu vilistamine, aga mina ei kuulnud seda üldse. Püüdsin kiiresti raamatupakke avada. Kirjastaja karjus üle huilgamise, et Kerttu, me oleme sulle sisse murdnud! Helistasin siis kiiresti turvafirmasse, et nad kohale ei sõidaks ja rääkisin neile loo oma esimesest raamatust. Nemad said vist parajalt naerda. Raamatupoodides vaatan alati oma raamatud üle, kas need on korralikult välja pandud. Esimese raamatu ilmumise järel käisin iga päev ühes kaupluses, mis jäi mu igapäevasele teele, ja tõstsin alati oma raamatu nähtavale, kui ta kuhugi varju oli jäänud. Kirjanikke ju välimuselt üldjuhul ei tunta. Ühel päeval läksin ja vaatasin, et raamatut polegi. Siis tuli müüja minu juurde, teretas ja ütles, et ma tean küll, et te olete Kerttu Soans, aga praegu meil ühtegi teie raamatut poes ei ole. Nii et ta oli mind paar kuud jälginud ja vaikselt naernud. Nüüd ma olen oma raamatute jälitamise osas siiski juba tunduvalt tagasihoidlikum."