« Tagasi

Lapirõiva ajatus on leidnud tõestamist

Merike Kask Vali Uudised(2008), 31. oktoober, nr. 83, lk. 2.

 

Põltsamaa raamatukogus avatud Katre Arula autorinäitusel ,,Ajatu lapirõivas" välja pandu vajab lähemat ja kaugemat uurimist. Kui distantsil silmitsedes saab ülevaate kaunist ja originaalsest rõivakomplektist, siis rõivast päris lähedalt silmitsedes jõuad arusaamisele, millest jakid, kleidid seelikud täpsemalt tehtud on. Imestamist on enam kui küllaga, sest kes tuleks küll selle peale, et piduliku jaki tegemiseks kasutada korraga nii maarjamaiselt koredat kotikangast kui ka idamaade looridest tuttavat õhulist tülli. Aga koos nemad on, moodustades vaieldamatult suurepäraselt toimiva terviku.

Sellisid näiteid on Katre Arula idee ja teostusena valminud rõivastes teisigi. Neid töid vaadates keerleb peas üksainus mõte: kust küll ühel inimesel tulevad pähe sellised ideed? Aga teadaolevalt on kunstianne ikka kõrgemalt poolt kaasa antud ja õnneks on Katre Arulas see ühendatud veel ka osavate kätega.

Ühesõnaga - ise mõtleb ja teeb ka teoks ning üks ilus asi sünnib teise järel. Lõpuks kannab ka veel ise, sest Põltsamaa oma "kuldnõelal" on enamik riideid enda õmmeldud. Kui just mõned teksapüksid ja pluusid välja arvata.

Kott kirjandi vastu

Teksakangaga on Katrel omad suhted. Nii tervitavad näitust vaatama tulijat paremat kätt seinal Katre poolt keskkoolitüdrukuna õmmeldud teksariidest ja flanellist riided.

Ikka lapitehnikas, milles muus. Üks aplitseeritud suure kohvitassiga põll annab aimu, milliselt tasemelt praeguse rõivakunstniku areng kord pihta hakkas. Kuigi esimese õmblusmasina sai piiga juba kolmandas klassis, ajendas Katret keskkoolineiuna endale riideid õmblema eelkõige vajadus ja soov ilusaid riideid kanda.

"Siis polnud ju poest eriti midagi saada," jutustas Katre Arula näituse avamisele tulnutele.

Kuna riided, mis tol ajal õmmeldud said, osutusid ülimalt moekateks, jäid Katre oskused ka teistele silma ja tulid ka esimesed tellimustööd. "Vahetasin oma õmblustöid, näiteks teksakotte, kirjandite vastu näiteks," naeris Katre vanu aegu meenutades.

Prügikast ei saa mitte midagi

Kirjandite järele nüüd enam vajadust pole, aga sisemine sund kangastest midagi meeldejäävat luua on säilinud tänaseni. Kõik, mida Katre kannab ja mida teistele kandmiseks õmbleb, pole otse loomulikult mitte lapitehnikas õmmeldud. Aga selles tehnikas peituvad ammendamatud võimalused on Katre enda võrku haaranud ega paistagi lahti laskvat.

"Kui ma mingeid põnevaid kangaid või riideribasid näen, siis tekib mingi idee," tõdeb Katre.

Kes naise õmbluskojas kordki sees käinud, tunnistab selle jutu tõeks, sest nii palju erinevaid lappe-lippe- ribakesi, kui on seal, annab mujalt otsida. Kõige põnevam aga loo juures on see, et Katre ei viska midagi prügikasti. Isegi õmblemisest jäävad niidiotsad kogub ta kokku ja kasutab lapitehnika juures kenasti ära. Ka nööbid, mis kaltsukotti rändajate küljest lõigatud, leiavad endale uue koha mõnel lapitööl.

Kallisasjad rõivaks kokku

Iga riba või kangatükk võib omaniku jaoks olla erilise tähendusega. Kas tükk mõnest kunagi kantud armsast pidurõivast või ribake emaemadeaegsest kangakotist. Mõni riba hingeminevast kallisasjast teeb rõiva kandja jaoks eriti hinnaliseks. Sellist rõivast kandes hakkab kandja ise särama ja see ei jää kellelegi märkamatuks. Seepärast tasub raamatukogu näitustesaalist läbi käia ja uudistada, mis seal vaatamiseks välja pandud on. Loomulikult pole need kleidid, kostüümid, jakid sugugi kogu Katre Arula poolt aastatega loodu, vaid ikka väike valik tehtust. Paljud kaunid esemed on Eestit mööda laiali ja kandjad pole nõus nendest isegi näituse avatud oleku ajaks loobuma. Sest mine sa tea, millal on vaja välja minna ja lemmikese selga panna.

Kaht ühesugust pole olemas

Rõivaste sünnilood on niisama erinevad kui tulemuski.Katres sündinud ideed settivad temas mõnda aega ja kui mõttepildi sünniks vajalik tehnika on naisel leitud, asubki ta õmblema. Ka tellimusel õmmeldu sünd pole üks ja sama. Vahel tuleb tellija Katre juurde, juba valmisostetud kangad kotis, vahel aga lihtsalt idee või sooviga mõneks ürituseks sobilikku rõivast saada. Nii algabki loomeprotsess, mille lõpp-produkt asjatundjad sageli ahhetama ja vaatajad kadetsema paneb.

Jakis leidus kasetüvi

Lapirõivast kandes ei tule karta, et keegi sulle täpselt samasuguse kleidi või kostüümiga vastujalutab ja Katre käe all sündinud rõivaste puhul on ka teiste silmis märkamatuks jäämine võimatu. Küll võib kandja mõnel määral selles kaduma minna, nagu kord piduliku jaki omanikul Kadril juhtus. See jakk oli kord vaataja nii endasse haaranud, et tuttav selle sees algul sootuks tähelepanuta jäänud. Mustavalgetriipu pidulikku jakki unustas end vaatama kunstnik Signe Kivi, kes alles mõne aja pärast ka Kadri enda rõiva seest üles leidis.

"Vaatasin siin sinu jakki. See sul ju tagurpidi kasetüvi," selgitas Kivi oma käitumist.

See on see kunstnike värk, kes oskab riideribadest kunsti teha, kes jakis kasesalu näha.

Rutuga asja ei aeta

Et ees seisab aastavahetus ja seejärel pidulike vastuvõttude aeg, kiirustab pärast näituse külastamist nii mõnigi oma soovidega Katre Arula juurde, et endagi garderoobi mõne unikaalse rõivaesemega rikastada. Katre sõnul aga lapitehnikas tööd kiiruga ja "nüüd ja kohe" teha pole võimalik. Sest ideed tekivad ja settivad vahel pikkamisi. Lisaks tuleb erinevatest kangastest õmmeldut tavalistest enam passitada ja sobitada. Selleks, et tulemus oleks laitmatu ja sobiks kandjale igas mõttes.

Aga ega seepärast nüüd loomingrõiva soetamise mõtet tasu maha matta. Kauna tehtud ongi kaunikene. Aeg on tõestanud, et kord soetatud lapirõivas teenib kandjat aastaidja on tõeliselt ajatu. Lisaks ka läbi aastate ikka sobiv ja pilkupüüdev.