« Tagasi

Luukered, paradoksid ja mälestuste tuba

Riina Mägi Vooremaa(2008), 18. november, nr. 136, lk. 8.

 

"Nähtavasti on meie ühiskonmis igal ajalolemas teatud protsent inimesi, kes tahavad osa saada meie kollektiivsest eneseteadvusest, vaimsest ühisosast, millega tegeleb kirjandus," ütles Kalle Kurg möödunud kolmapäeval, nähes, et teda, Kristiina Ehinit, Toomas Raudamit ja Ivar Silda on Jõgeva linnaraamatukogu lasteosakonna lugemissaali kuulama tulnud kenake hulk rahvast.

Samas oli keskkond Kalle Kure meelest meeldivalt intiimne ja mõnus - nii, nagu mõned tunnid varem Pajusiski. Neli kirjanikku-luuletajat saabusid Pajusisse ja Jõgevale üleriigilise kirjandustuuri "Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes" raames. Sellist tuuri korraldavad kultuuriministeerium, Eesti Kirjanike Liit, Rahvusraamatukogu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing juba viiendat aastat ning ajaliselt langeb see enam-vähem kokku üleriigiliste raamatukogupäevadega. Kui vahepeal kippusid kirjarahva näost näkku kohtumised lugejatega harvadeks jääma, siis kõnealune aktsioon on suhtlemist kahe poole vahel oluliselt elavdanud.

Hakatuseks sai iga esineja paarikümneks minutiks sõna - et oma loomingut ette kanda natuke ka endast rääkida. Etteloetava mõistmiseks oli seda mõnikord vaja.

Otsa tegi lahti Toomas Raudam. Kõigepealt luges ta ette oma versiooni üldtuntud Okasroosikese muinasjutust. Samal moel on ta n-ö ümber kirjutanud ja päris paljud vendade Grimmide muinaslood, tuues nende tegevuse tänapäeva, uuendades neis julmuse ja tapmise kujundeid (muinasjuttude traditsioonilistes versioonides ei tekita need enam mingeid emotsioone) ning elades neis läbi omaenda. kurbust ja valu.

Kui Okasroosikese lugu jättis kuulajad pisut nõutuks, siis proosaluuletus "Luukered", mis inspireeritud Allen Ginsbergi luuletusest "The Ballad of the Skeletons" (seda, kuidas autor ja Paul McCartneyseda omal ajal kaheksi kitarri saatel ette kandsid, saab näha portaalist YouTube) läks publikule hästi peale. See oli suurepärane näide sotsiaalkriitilisest luulest, vaimukas veel pealekauba.

Kalle Kurg luges ette tekste, mis võiksid pärineda tema mõttepäevikust. Enamasti olid need üles ehitatud mingile paradoksile: väitele, et ajalugu ei tehta mitte kahurite ja tankide, vaid kääride ja kustukummiga; küsimusele, kellele räägib Ruhnu õpetaja, kui kirikus pole ainsatki inimest; tõdemusele, et silmi sulgedes võib saada lõpuks ometi nägijaks, ning sisemusest purskuvale soovile "Tahan koju!", mis ei vaibu ka siis, kui füüsiliselt justkui ollakse juba kodus. Viimane luuletus näis kuulajaid eriti hästi kõnetavat.

Puges hinge

Kõige enam õnnestus publikule hinge pugeda aga Kristiina Ehinil. Eriti luuletusega nn mälestuste toast, mis on täis pealtnäha kasutuid, aga samas väga kõnekaid asju; mida võõrad ei või, omad inimesed aga ei saa ära visata. Ja nii seisabki tuba n-ö surnud ruumina, kuigi tegelikult oleks see vaja täita eluga. See tekst tõi nii mõnegi saalisistuja silmanurka pisara, sest vaevalt leidub inimest, kes poleks seisnud sarnase valiku ees: ruumi oleks juurde vaja, aga asju, mis seda ruumi täidavad, ei raatsi kuidagi ära visata.

"Mina sain mälestuste toast lõpuks selle, mida mul vaja oli," tunnistas Kristiina Ehin. "See luuletus päästis mälestused."

Arvatavasti võimendas see, mida Kristiina oma vanaisast ja tema ehitatud majast kõneles, kuulajate emotsioone veelgi. Viimane esineja Ivar Sild väitis seevastu, et kuigi ta on Kristiinaga ühel aastal sündinud, on ta erinevalt temast täiesti juurtetu laps, kelle kodus paljud asjad lihtsalt rääkimata jäeti. . Tema loetud luuletused võis nö ajalaulude kategooriasse liigitada. Lõpuks jõudis ta üllataval-kombel tiiruga tagasi sinna, kust Raudam oli alustanud - muinasjuttude juurde. Üks viimastest tekstidest sisaldas nimelt väidet, et erinevalt muinasjuttudes esinevast kogemusest ei ärata suudlused koomast see olla teaduslikult tõestatud.

Sisemine dialekt

Kui tavaliselt järgnevad sellistel kohtumistel kirjanike etteastetele publikupoolsed küsimused, siis seekord olid küsijateks pigem kirjanikud, kes soovisid teada, mida Jõgeva inimesed lugeda armastavad ja miks nad just sellist kirjandust vajavad. Jõgeva linnapea Viktor Svjatõsev ütles, et eelkõige tahab ta lugeda selliseid tekste, mis tekitavad temas emotsioone, kusjuures emotsioonid ei pea tingimata alati olema positiivsed. Kui aga kirjanik kirjutatusse hinge sisse pannud pole, jätab loetu lugeja külmaks. Ilukirjanduse lugemine on linnapea jaoks oluline ka sellepärast, et see aitab säilitada keeletunnetust ja vältida keele-risustumist.

"Tänapäeva kirjandusest pole ses osas alati enam abi;" tõdes linnapea.

Betti Alveri Muuseumijuhataja Toomas Muru meenutas kõigepealt üht noore pedagoogina Paganamaal töötades saadud kogemust. Koolitunnis kirjakeelt (aga see oli nende laste jaoks ju sisuliselt võõrkeel!) kõneldes tundusid sealsed õpilased justkui kerge arengupeetuse all kanntavat, kui nad vahetunni ajal aga koduse võru keele peale üle läksid, käivitus mahlakate väljendite ja värvikate kujundite tulevärk. Nii on Toomas Muru meelest ka ilukirjandusega: kui autor on leidnud oma n-ö sisemise dialekti, siis on tema tekstid läbitunnetatud ja loomulikud, kui ei, jääb neisse kummitama kunstlikkuse, konstrueerituse vari ..

Juttu kirjanduse, sealhulgas tänapäeva kirjanduse mõningate aspektide, nagu näiteks vägisõnade rohke kasutamise ülejätkus raamatukogus päris tükiks ajaks. Sellelegi jututunnile jättis oma jälje Kristiina Ehini leebe ja soe isiksus: ta meelitas rääkima needki, kes võib-olla muidu suud lahtipoleks teinud. Kristiina ise tegi jälle komplimendi Jõgeva linnale.

"Jõgeva on hea näide sellest, kuidas raudteealevikust on saamas Eesti luulepealinn," ütles ta Jõgeva Gümnaasiumis korraldatavatele luulepäevadele viidates. "Kusjuures tegelikult mulle meeldivad alevid, sest ma isegi olen alevist pärit. Kogu maailma kontekstis pole aga Tallinngi rohkem kui alevik."

Usun, et luulekogudest on Jõgeva raamatukogus praegu kõige laenutatavamad Kristiina Ehini omad. Aga küllap tekkis Kalle Kure, Toomas Raudami ja Ivar Silla loomingulegi uusi austajaid.