Erika Pahla Vali Uudised(2008), 18. jaanuar, nr. 5, lk. 2. 

Kahest baltisaksa autorist

Varaseim teadaolev Põltsamaaga seotud ilukirjanik on saksa päritolu juhuluuletaja Johan(n) Sebastian Markard (8. I 1621-1659).

J. S. Markard sündis Saksamaal Schweinfurdis. Tallinnasse saabus ta 1640. aastal, kus 1647. aastal on allkirjastanud ühe oma juhuluuletuse kui teoloogia üliõpilane. Alates 1651. aastast on ta tegutsenud Tallinna linnakooli rektorina.

Aastal 1655 kutsuti J. S. Markard Põltsamaale pastoriks. Seoses venelaste sissetungiga Liivimaale oli Markard aastail 1657- 1658 sõjapaos oma sünnilinnas Schweinfurdis. Seal on ta kroonitud "keiserlikult pärjatud poeediks." See oli kõrgeim aunimetus, mis tol ajal luuletajatele omistati. Aastal 1658 pöördus Markard tagasi Põltsamaale, kus ta töötas pastorina kuni oma surmani 1659. a mais. J. S. Markard on maetud Oleviste kirikusse.

J. S. Markard kirjutas vastavalt oma ajastu traditsioonidele värsse perekondlike ning seltskondlike sündmuste (pulmad, matused) puhuks ning pühendus- ja õnnitlusluulet. Tema loomingust on teada 30 luuletust, nendest 5 iseseisvates trükistes, ülejäänud eri autorite ühiskogumikes. Ta on kirjutanud saksa, ladina ja kreeka keeles, kuid eelistanud kirjutada valdavalt saksa keeles.

Eesti keeles on ta kirjutanud pühendusluuletuse uue eestikeelse lauluraamatu "Neu Ehstnisches gesangbuch" ilmumise puhul 1656. aastal. Luuletus kannab saksakeelset pealkirja "Auffmunterung zur Dankbarkeit An Liftand Für die Ausbreitung des göttlischen Worts daselbs" (Üleskutse Liivimaale tänulikkuses jumalasõna levitamise eest seal). See on üks pikimaid (56 värssi) eestikeelseid ilmalikke tekste 17. sajandist.

Kaks aastat tagasi, 2006. aastal leiti Saksamaal Schweinfurdi Linnaarhiivist veel üks Markardi eestikeelne juhuluuletus. See on epigramm, mille ta on kirjutanud 1657. aastal Schweinfurdi linna superintendendi, gümnaasiumi professori ja oma endise õpetaja Andreas Piccardi gravüüri juurde. Luuletus on ainuke teadaolev näide kunstiteose juurde kirjutatud epigrammist eesti kirjandus- ja kunstiajaloos.

Jakob Heinrich von Lilienfeld 
(1. XII 1716 - 12. VII 1785)

J. H von Lilienfeld on läinud kirjanduslukku kui näitekirjanik, esseist ja juhuluuletaja.

Lilienfeld sündis Andja mõisas Sõmeru vallas. Nooruke 16-aastane Lilienfeld asus 1733. a teenistusse aadlike kadetikorpuses Peterburis, kus täitis sõjaväelisi ja diplomaatilisi kohustusi. Aastatel 1741-1743 töötas ta Pariisis Vene diplomaadi vürst Kantemiri saatkonnas. Hiilgavalt alanud karjäär lõppes 1743. aastal. Tema vennanaist Sofiat (sünd. Odojevski) kahtlustati riigipöörde plaanides osalemises. J. H. Lilienfeld otsustas erru minna ja pöörduda tagasi Liivimaale.

J. H. Lilienfeld abiellus 1746. aastal Uue-Põltsamaa mõisaomaniku tütre Christina von Fickiga. Abielu kaudu sai ta Uue-Põltsamaa ja Kaagvere mõisa omanikuks. Lilienfeldil oli kuus last. Katariina II võimuletulek 1762. aastal võimaldas tal õukonda naasta. J. H. Lilienfeldi elukohaks jäi siiski Põltsamaa, millest suurel määral tänu temale kujunes 18. sajandi teisel poolel üks tähtsamaid Baltimaade valgustuskeskusi. J. H. Lilienfeld suri Riias 12. juunil 1785. aastal.

Ta on kirjutanud kaks näitemängu. Neist esimene, 5-pildiline lustmäng "Der Neujahrs-Wunch" ilmus 1785. aastal. See oli esimene Liivimaal kirjutatud komöödia. Näidendis pilgatakse Liivimaa jäika seisuslikku korda ja selles on ka kriitikat talupoegi rõhuvate mõisnike suhtes.

Teine näidend "Uranie oder die Verwandscaft der Liebe und Feundschaft" valmis 1766. aastal. Selles komöödias polemiseeritakse draamareeglite üle. Aasta hiljem, 1767. aastal ilmus Leipzigis trükist Lilienfeldi traktaat "Neues Staats-Gebäude in drey Büchern." Töös avaldatakse üksikasjaline kava sõdade ta Euroopast ja esitatakse esmakordselt ettepanek luua Euroopa riikide liit. Veel üks ühiskonnakriitiline raamat ilmus tema sulest 1778. aastal ja kandis pealkirja "Versuch einer neuern Theodicee."

J. H. Lilienfeld on avaldanud ka juhuluulet. Kuna tema looming oli ühiskonnakriitiline, siis ilmusid kõik tema tööd pseodonüümide "von L" ja "v. L." all.