« Tagasi

Kirjanikke Põltsamaalt: Karl august Hermann (23. IX 1851- 11. I 1909), Jaan Bergmann (29. XII 1956- 25. VI 1916)

Erika Pahla Vali Uudised(2008), 19. märts, nr. 22, lk. 6.

 

Karl August Hermann (23.IX 1851-11.1 1909)

Rohkem keeleteadlase, muusikategelase ja ajakirjanikuna tuntud Karl August Hermann on kirjutanud samuti ilukirjandust. Ta sündis Põltsamaa lähedal Võhma külas. Õppis Annikvere külakoolis, Põltsamaa kihelkonna- ja saksa elementaarkoolis. Töötas 1868-71 Põltsamaa kihelkonnakoolis abiõpetajana. 1875-1879 õppis ta Tartu Ülikoolis usuteadust. 1878 aga asus õppima Leipzigi Ülikooli keeleteadust, lõpetades selle filosoofiadoktori kraadiga.

K. A. Hermann oli eesti rahvusliku liikumise mõõnaperioodi silmapaistvaim ja mitmekülgsem kultuuritegelane. Ta tegutses aktiivselt Eesti Kirjameeste Seltsis, Õpetatud Eesti Seltsis jm. 1882-85 oli ta Tartus Eesti Postimehe toimetaja. 1886. a omandas ta Perno Postimehe ja hakkas seda Tartus Postimehe nime all välja andma. Ajalehest kujunes 1891 esimene eesti päevaleht. 1885-1897 andis ta välja esimest eesti muusikakuukirja Laulu ja Mängu Leht.

Aastast 1889 kuni elu lõpuni töötas K. A. Hermann Tartu Ülikoolis eesti keele lektorina. Ta koostas esimese eesti keele grammatika ("Eesti keele Grammatik", 1884; "Eesti keele lauseõpetus", 1896). Ta on koostanud ka "Eesti kirjanduse ajaloo" (1898) ja alustanud esimese eesti entsüklopeedia väljaandmist. (Eesti Üleüldise teaduse raamat ... I kd. 1900-04, osa II köitest 1906).

Suurt tähtsust omab Hermann eesti muusika arendajana. Ta oli mitme üldlaulupeo korraldaja ja koorijuht, komponeeris ligikaudu tuhat koorilaulu, andis välja noote ja koorilaulukogumikke.

Ilukirjanduslikku loomingut alustas K. A. Hermann valmis koorilauluviisidele sõnade kirjutamisega. Tema esimene luuletus, mis ilmus trükis, oli "Karjase laul kevadele". Hermann kirjutas selle 1868 Põltsamaa!. Oma värssidest andis ta välja kaks kogumikku "Salmikud, esimene kimbukene" (Tartu,1881) ja "Salmikud, teine kimbukene" (Tartu, 1892).

Prosaistina on ta algul tõlkinud saksa keelest "Imelised juhtumised" (Tartu, 1871), mis sisaldab neli seiklusjuttu .. Seejärel kaks näidendit: A. W. Ifflandi "Die Hagestolzen" pealkirjaga "Linnas ja maal" (Tartu, 1875) ja T. Körneri "Leppimine surmas"(Tartu, 1874). Näidend "Oksjon! ehk lugu vaese rahva elust"(EKmS toimetised 1874) on Hermanni enda originaalteos.

K. A. Hermann toimetas aastail 1875-1882 Eestirahva Kasulist Kalendrit ja 1887-1903 ning 1907 K. A. Hermanni Kasulist Rahvakalendri t. Ta kirjutas peaaegu iga kalendri sabas jutu, millest mõned ilmusid ka raamatuna. Tema juttude sisuks oli külarahva elu kujutamine. Hermann on käsitlenud oma raamatutes ka eestlaste muistset vabadusvõitlust.Tema tuntuim jutt on "Auulane ja Ülo: Jutt Eesti muistsest ajast" (Tartu, 1887). Jutu põhiteema on eestlaste sõjaretk Rootsi linna Sigtuna alla.

Raamatutena on ilmunud veel "Uudisjutud Eesti rahva elust" (Tartu, 1895) ja "Lapse mälestus ja teised algupärased jutud" (Tartu, 1896) .

Hermanni jutte on peetud pinnapealseiks ja väheütlevaiks. Tema ilukirjanduslik looming on jäänud oma aega. See ala on tal kõige vähem õnnestunud.

Jaan Bergmann (29.XII 1856-25.VI 1916)

Jaan Bergmann on pärit Kolga -Jaani kihelkonnast, Soosaare vallast. 11-aastasena saadeti ta Põltsamaa kihelkonnakooli, mille andekas poiss lõpetas kahe aastaga.

Seejärel täiendas ta ühe aasta Põltsamaa saksa elementaarkoolis oma saksa keele oskust. 1871 asus ta õppima Tallinna Gümnaasiumi. 1877-1882 õppis Bergmann Tartu Ülikoolis usuteadust. 1884. aastast kuni surmani oli ta Paistu koguduse pastor.

Gümnaasiumiõpilasena hakkas Bergmann tõlkima antiikluulet, Goethe, Schilleri ja Puskini ballaade, soovides demonstreerida eesti keele paindlikkust ja võimalusi sakslastest kaasõpilastele. Ülikoolis õppides oli ta Vanemuise ja Eesti Kirjameeste Seltsi aktiivne liige, eesti rahvuslipu mõtte algataja. Ta kogus Kolga-Jaanist rahvaluulet (üle 300 rahvalaulu). Kirjutas palju Meelejahutajale, Eesti Postimehele ning Sakalale. Tõlkis Vanemuisele näidendeid. Bergmann oli eesti esimene luuleteoreetik. Ta kirjutas värsiõpetuse "Luuletuskunst", mis ilmus Eesti Kirjarneeste Seltsi aastaraamatus 1878. a.

Paistus pastorina töötades oli Bergmann emakeelse kooli eest seisja, 1900-1905 toimetas Postimehe Lastelehte. Bergmann tegeles kirikulauluraamatu ja piiblitõlke uute väljaannete redigeerimisega. Ta oli ka esimene eesti rahvusest Piibli tõlkija. Ta on uuesti tõlkinud Piibli osad "Uus Testament" ja "Taaveti lauluraamat" (1912).

Jaan Bergmann on kirjutanud loodus-, isamaa- ja armastusluulet. Ka vaimulikku luulet, millest osa on olnud kasutusel kirikulauludena. Tema luuletused ilmusid ajakirjanduses, hiljem koondkogus "J. Bergmanni laulud" (Tartu, 1901). Bergmann on eesti luulesse püsiva jälje jätnud eeskätt ballaadide looj ana. Paremiku moodustavad tema muistse vabadusvõitluse ja rahvaluuleainelised ballaadid "Lembitu valimine", "Salme", "Linda", "Taara pidud taga selja", "Ustav Ülo". Viimane on Bergmanni tähtsaim teos, mis kuulub oma ajajärgu eesti luule paremikku ja on avaldatud aastaid paljudes koolilugemikes.