« Tagasi

Maris Paas kutsub tagasi Tammsaare juurde

Jaanika Kressa Vooremaa(2007), 6. oktoober, nr. 114, lk. 5.

 

Maris Paas (38) on töötanud Vaimastvere raamatukogu juhatajana juba kümme aastat. Ta on vanamoodne inimene, kellel pole kodus internetti ja kes tahaks, et kirjad liiguksid posti teel. 

Kui maaraamatukoguhoidjatest räägitakse ikka kui kodukoha kultuuri edendajatest ja maarahva harijatest, siis Maris Paas, keda möödunud aastal tunnustati kui Jõgevamaa parimat maaraamatukoguhoidjat, on seda mitmes mõttes, sest tema esivanemad on Vaimastveres elanud juba põlvest põlve.

Kõike läbi lugeda ei jõua

"Minu jaoks on see fakt tähtis ja tähenduslik küll, et kui 1912. aastal loodi Vaimastveres esimene kultuuriselts, mille juures tegutses nii näitering kui ka raamatukogu, siis oli selle asja juures ka minu vanavanaisa," tunnistab Maris. 

"Ju ma vist ikka tunnen sidet temaga, et siit enam minema ei saa. Olen vahel endalt küsinud küll, kas ikka tasub jääda alatiseks siia, Vaimastverre, ning surra siinsamas, kus olen ka sündinud, aga siis mõtlen jälle, et ega seal pole ka parem, kus mind ei ole..."

Maris Paas peab ennast konservatiivseks ja vanamoeliseks inimeseks, olles veendunud, et inimene peab tegema seda tööd, mida ta õppinud on.

"Ma ei saa näiteks müügitööle minna, sest ma ei oska seda," arvab ta, kuigi on käinud isegi ühel müüjate kursusel ja püüdnud sedagi oskust omandada. "Ma armastan oma tööd. Ja tunnen ka kõiki siinseid lugejaid, tean, mida nad lugeda tahavad ning püüan neile pakkuda ikka ka neid raamatuid lisaks, mida ma arvan, et nad võiksid proovida lugeda."

Kõike, mis ilmub, ei jõua aga läbi lugeda isegi mitte parim maaraamatukoguhoidja. 

"Ma tegin kuu aega tagasi kiirpõike eesti seebikatesse," räägib Maris. „Olen mõtelnud sellele, mida peab kirjandus inimesega tegema ning miks inimesed loevad just seda, mida nad loevad. Ise arvan, et eks nad otsi äratundmist samamoodi, nagu teatriski. Kui seebikirjandus tõesti nii halb on, miks teda siis nii palju loetakse? Või miks vaadatakse "Kodu keset linna"? Miks inimesed ei taha lugeda-vaadata keerulisemaid asju?"

Marisel on üsna raske vastata küsimusele, millised on tema enda lemmikkirjanikud. Pärast möödunud aastal toimunud suuremat sõnasõda eesti kirjanikega, kes süüdistasid raamatukoguhoidjaid selles, et nood eesti kirjanike uudistoodangule piisavalt reklaami ei tee, on Maris enda sõnul selle teema suhtes üsna hellaks tehtud. Just Vaimastvere raamatukoguhoidja oli see, kes kirjanikele avalikult vastu astus ja oma lugejate huve kaitsta julges.

"Kui ma tellin siia sellise raamatu, mida kirjanduskriitikud soovitavad, siis ma loen seda ise ja heal juhul loevad ka mõned õpetajad. Muidugi ei arvesta ma kõikide kriitikutega, vaid on teatud inimesed, kelle arvamus on mulle autoriteetne. Kirjastustega on samamoodi: on juba paigas, et näiteks Varrak annab välja paremaid asju..."

Pole enam midagi uut

Maris ise valib raamatuid eelkõige autori sõnastuse, keelekasutuse, sõna valdamise järgi. Kes siis on see parim sõnavaldaja? Elavatest? Maris ei ütle. 

"Tuleb tunnistada, et ei ole pärleid. Pigem kutsuksin inimesi tagasi Tammsaare juurde. Lugesin hiljuti tema "Tõe ja õiguse" IV osa, mida olen elu jooksul juba palju kordi lugenud, ja mõtlesin siis, et milleks üldse veel neid uusi armastusromaane kirjutatakse, kui üks raamat ütleb juba kõik," selgitab palju lugenud Maris. Ka lihtsalt rääkides või kirja kirjutades jookseb tal sageli niisugune mõte läbi pea, et tegelikult ta ainult kordab juba teiste poolt varem sõnastatud mõtteid, et maailmas pole enam midagi uut.

Igal suvel tekitab Maris endale korraliku raamatukasti, mille sisu puhkuse ajal läbi lugeda. Kui aga oleks vaja üksikule saarele või Siberisse terveks eluks ainult üks kastitäis raamatuid kaasa võtta?

"Siis võtaks Tammsaare, Underi..." arvab Maris.

Valimatult kõike seda, mida kaasaegsed eesti kirjanikud toodavad, Marise südametunnistus ja välja arenenud õiglusmeel kirjanduseks tunnistada ei taha.

"Jah, nad (eesti kirjanikud) saavad laenutuste arvu pealt mingit autoriraha. Sellepärast nad arvavadki, et oleme nad hooletusse jätnud: et me ise ei loe eesti kirjandust ega paku seda ka lugejatele. Tegelikult ma püüan pakkuda küll, ikka annan midagi kaasa, aga kui nad raamatu tagasi toovad, siis ma ju näen, kuhu järg vahele on jäetud, kust edasi pole tahetud lugeda..."

Eesti uuem kirjandus ei ole Marise sõnul inimeste hulgas populaarne.

"Ma ei tea, kuhu eesti romaan on jäänud ja miks teda ei loeta, aga ma tunnen oma lugejaid ega saa neid inimesi jõuga muutma hakata," kinnitab Maris.

Ise loeb ja soovitab ta ka teistele ikka rohkem euroopa kirjandust. "Ameerika kirjandus ei paku just palju, euroopa kirjandus on teistsugune. Seda on isegi raske seletada, see on samamoodi nagu filmidega: ameerika film on niisugune, nagu jookseks kogu aeg üks ja sama film, see on massikultuur..."

Suurem osa lugejatest koolilapsed

Et Vaimastvere raamatukogu asub ühe katuse all kohaliku põhikooliga, on suurem osa Marise lugejatest koolilapsed. Ka uusi raamatuid tellides tuleb tal seda silmas pidada. 

"Raamatuid tellides tuleb arvestada eelkõige sellega, et raha on vähe. Seda jagatakse olenevalt piirkonna lugejate arvust, pearahasüsteemi alusel. Mulle see raamatupidamise pool mu töös eriti ei meeldi, tegelen parema meelega kirjandusliku poolega," selgitab Maris. 

Igal juhul saab Vaimastverre praegu tellida umbes 400-500 uut raamatut aastas ja kindlasti tuleb tellida palju uut lastekirjandust, sest kui Jõgeva vallas on kokku viis raamatukogu, siis on juba aja jooksul välja kujunenud nii, et just Vaimastveres on alati kõige rohkem lastekirjandust leida.

"Eks siin koolis ole sama lugu nagu terves ühiskonnaski. Lugejaid lapsi on ikka väga väike protsent, aga õnneks neid siiski on," räägib Maris.

Väiksemad lapsed laenutavad valdavalt ilusaid piltidega raamatuid. Juturaamatuid aga eriti ei loeta. 

Maris Paas kinnitab, et see peab küll paika, et tänapäeva lastel pole enam õiget keskendumisvõimet. Nad suudavad küll võtta ühekorraga kontakti rate'i, mobla, skype'i ja MSNi kaudu, kuid süvenemisest sellisel juhul ju juttu olla ei saa. 

„Vaimastvere koolis on väga hea eesti keele ja kirjanduse õpetaja, me teeme temaga üsna palju koostööd. "Ümera jõe" ja "Mahtra sõja" puhul oleme andnud noortele ka valida, et võivad samahästi lugeda midagi muud eesti ajaloost." 

Mõnus on õppida

Maris on ise lapsena hästi palju lugenud.

"Olin üksik laps ja muudkui lugesin. Eks alguses oli ikka Astrid Lindgren mu lemmik, temast ei saa kindlasti mööda. Võib-olla oli raamatukogundus juba keskkoolis mõtetes ja alateadvuses, aga oma esimese hariduse omandasin Viljandi Kultuurikoolis hoopis näitejuhtimise erialal, mida õppisin Sirje Raudsiku käe all."

Esialgu töötas Maris Vaimastvere klubi juhatajana. Kui klubi kinni pandi, avanes tal võimalus raamatukokku tööle minna. Siis siirdus Maris juba teist korda Viljandisse õppima — seekord raamatukogundust. Näitejuhtimine on Marisele aga kasuks tulnud ka raamatukoguhoidja töös. 

"Tänu näitejuhi kogemusele oskan inimesi läbi näha. Samas olen aga oma loomult selleks lihtsalt liiga aus, et kellelegi mingeid raamatuid lausa kaela määrida. Ja sageli ma mõtlen, et peaks õppima ehk veel midagi, sest mõnus on ju õppida! Ma õpin eelkõige iseenda jaoks. Samas aga tunnen ennast tänu paberile taskus sageli palju kindlamana, sest, olgem ausad, Eestis on naistel pabereid palju rohkem vaja kui meestel," räägib Maris.

Lisaks sellele, et Maris Paas on lõpetanud kahel korral Viljandi Kultuuriakadeemia, on ta lõpetanud ka Räpina Aianduskooli keskkonnakaitse erialal, samuti täiendanud end Tallinna Ülikoolis pedagoogika erialal ja mitmesugustel rahvakultuurikursustel. Raamatukogunduses omab ta IV kutsekvalifikatsiooni astet.

"Mõnikord mõtlen, et ehk peaks magistrantuuri minema, siis aga mõtlen, et mis see annab, ainult ühe paberi juurde..."

Maaraamatukogud ei kao

Reisida pole Maris oma senises elus eriti jõudnud.

"Õpingute ajal elasin Viljandis ja mehele läksin ka mujal, aga muidu on kogu mu elu möödunud siin, Vaimastveres. Lapsi kasvatades on kõik muud võimalused kõrvale jäänud. Kümme aastat kulub ehk veel ja võib-olla siis hakkan ka rohkem liikuma," mõtiskleb Maris.

Marise 17-aastane poeg Joonas õpib Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis teatri erialal. Ta on lõpetanud Jõgeva Kunstikooli ja osalenud aktiivselt Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja töös. Marise 12-aastane tütar Carina Claudia õpib Jõgeva Gümnaasiumis inglise keele eriklassis, vabal ajal harrastab mängida võrkpalli ja tantsida.

"Olen vanamoodne inimene, tahaksin, et poleks mobiiltelefone ja kirjad liiguksid posti teel. Kodus pole mul internettigi," räägib Maris, olles veendunud, et maaraamatukogud ei kao kusagile, et nende jaoks jätkub lugejaid ka tulevikus.

Raamatukogutöötaja palgast ei jätku aga kaugeltki näiteks selleks, et saaks ka koju raamatuid osta ja üleriigilistel raamatukoguhoidjate üritustel käies on Marisele sageli tulnud niisugune tunne, et äkki tuleks ükskord hakata hoopis midagi muud tegema.

"Ma elan maal, mul on oma maja ja oma aed. Kuhu ma siit ikka lähen, parem ootan ära, millal need inimesed, kellel mõistus peas, siia kord tagasi tulevad," arvab ta ja usub, et kunagi muutub elu maal jälle aktiivsemaks. 

"Külaseltsi näiteringi ei saa võib-olla enam kunagi käima, sellega on mul kurvad kogemused. Olen pidanud käima külamehi vannist välja ajamas, et nad proovi jõuaksid, kuid kui ma inimesi niimoodi sundima pean, pole see enam normaalne..."

Vaimastverest korraks ära käies tunneb Maris Paas siia tagasi tulles aga alati suurt rõõmu ja soojust.

"Siis ma mõtlen: need on minu inimesed! Muuta ma neid ei saa, aga omad ja armsad on nad mulle, ja kuigi inimesed on igal pool ühesugused, saad mujalt midagi otsima minnes ja pärast koju tagasi tulles aru, et kodus on hea!"

Olen nõid ja nõuan korda

Kooli raamatukokku tulevad Marise sõnul väga sageli ka n-ö pahad poisid või siis need noored, kes ei sulandu ühtsesse massi. 

"Ma olen vana korra inimene, nõuan viisakusreeglitest kinnipidamist. Mõnikord olen ka kuri nõid ja nõuan korda! Olgu neil hüperaktiivsetel noortel ükski koht, kus mingid reeglid kehtivad!" selgitab Maris. Sageli tunneb ta ennast lausa sotsiaaltöötajana, kes avastab mõne probleemi, millest tuleb rääkida ka klassijuhatajaga.

On neidki noori, kes käivad raamatukogus mitu korda päevas oma piire katsetamas. 

"Kui ma näen aknast, et kedagi õues kiusatakse, lendan kohe välja. Ma ei salli ebaõiglust, ülekohut ega vägivalda. Samuti ei saa ma sellest aru, kuidas on praegustel lastel üksnes õigused ja kohustusi polegi," imestab Maris, kes on püüdnud oma lapsi vanamoodi kasvatada.

Maris Paas on proovinud ka õpetajaametit, andes asendustunde, kuid eesti keele õpetaja olla on tema sõnul tohutu suur vastutus ja esialgu mõtleb Maris pigem sellele, kuidas veelgi põhjalikumalt oma erialale pühenduda.