Maris Paas Arkaadia(2006), 4. veebruar, nr. 2, lk. 19.

 

Vastuseks 14.01.2006 Arkaadias ilmunud artiklitele "Nora ja teised eesti kirjanikud" (Ilona Martson) ning "Hukatuslik ekstaas" (Ainilti Väljataga).

 

Ka mina osalesin "Paabeli raamatukogu" kirjandusfoorumil. Jäin huviga kuulama, mis selle Nora Robertsiga siis jälle lahti on? See, et ta meie raamaturiiulitel lebab ja aeg- ajalt lugejate käest läbi käib, pole ju mingi uudis. Küll oli uudiseks see, et "Norad" on tõrjunud raamarukogudest välja eesti kirjanike teosed, et raamatukoguhoidjad ei oska kogu komplekteerida. Ja üldse: miks nad ei ole läbi lugenud kogu ilmuvat eesti kirjandust? Loomulikult oleks raamatukoguhoidjad pidanud end kohe tulihingeliselt kaitsma, kuid need süüdistused olid sedavõrd ootamatud, et ei mina ega mu kolleegid märganud sõnagi lausuda.

Ainiki Väljataga oli teinud tubli töö arvudega, sellele ei saa mitte keegi vastu vaielda. Arvud olid ju olemas. See, mida tahaks kaitsta, on meie töö sisuline pool, mis tegelikult on nende arvude taga.

Eestimaa piir ei jookse Tallinna linna piiriga kõrvuti ja nii ei lõpe ka raamatukogud rahvusraamatukogu või mõne akadeemilise raamatukogu ukse taga. Tulge ülevalt alla, tahaks öelda. Kas te olete kunagi käinud mõnes külaraamatukogus? Mina töötan sellises. Meil on ligikaudu kolmsada lugejat, neist pooled lapsed.

Täiskasvanud lugejaskonda kuuluvad erineva staatusega inimesed: töötavad, töötud, pensionärid, kodused, nii põhi kui ka kõrgharidusega inimesed. Raha, mille eest ma raamatuid tellida saan, tuleb nendesamade töötavate inimete taskust, kelle kirjanduslik maitsemeel on seinast seinani.

 

Kellele tellida väärtkirjandust?

 

Tartu keskraamatukogu direktor Asko Tamme ütles foorumil väga olulise mõtte: kui me elaksime Chicagos, siis ei räägiks me täna üldse sel teemal, millist raamatut maksumaksja raha eest tellida, sest see, kes maksab, tellib muusika.

Meie maksumaksjast hoolimata pigistame tihti silma kinni ja tellime ikka selliseid raamatuid, mida nimetatakse väärtkirjanduseks. Ma ei taha tugineda teiste raamatukogude kogemustele, kuid minu kümneaastane töökogemus näitab, et väärtkirjandust tellin ma eelkõige iseendale ja veel mõnele toredale sõbrale, kellele olen suutnud nende raamatute väärtuse selgeks teha või kellel endalgi on avatud silmaring. Kuid suurema osa ajast seisavad need tähtteosed riiulitel, nagu muuseumis, ja ootavad, et ehk ühel päeval tuleb ka nende lugeja.

Arvan, et raamatukoguhoidjad on analüüsivõimelised ja empaatilised inimesed, kes tahaks maailma muuta. Kuid me ei ole ka nii naiivsed, et arvaksime - kõik on võimalik. Me ei saa inimesi kättpidi kooli talutada, et nad omandaks kõrgema hariduse. me ei saa käia õhtuti lastele unejuttu lugemas, et neil tekiks harjumus eelistada ainult väärt lastekirjandust. Kuid ma usun, et me anname praeguse eesti maaelu juures endast parima.

Inimesed ootavad ja küsivad eesti kiljandust. Neil on sellest oma nägemus. inimesed mäletavad veel Tammsaaret, Beekmani, Kaugveri, Traati, Kiike jt. Nad ei tea küll mitte midagi postmodernismist, aga kas peakski? Tammsaare ei pidanud selleks, et sügavat mõtet edasi anda, ropendama. Foorumil peapesu saanud, lubasin endale, et tänasest loen kõik eesti kiljanike raamatud läbi. Kodus haarasin ühe nn lootustandva noorkirjaniku esikteose pihku ... ja hetk hiljem küsisin endalt, miks ma peaksin seda lugema. Sellist sõnavara kuulen ma noorte omavahelistes vestlustes, telerist, raadiost, tänaval. Aga mis on sel pistmist kirjandusmaailmaga?

 

Nora, fui!

 

Etteheide, et raamatukogud ei telli eesti väärtkirjandust, tekitab küsimuse, millised on selle kirjandusliigi määramise kriteeriumid. Kes tõstab tänases Eestis ilmuvad raamatud kahte hunnikusse: ühes teosed; mis kõlbavad lugeda, teises need, mida ei tohiks kätte võtta? Miks inimesed ei taha laenata või toovad avamata tagasi raamatuid, mida ülistatakse parimateks? Kas ongi nii, et enamik eesti rahvast on harimatud ja matsid, kes ei suuda neid pärleid alla neelata? Ei usu, et see nii on.

Seni, kuni meil ei ole inimestele anda sellist eesti kirjandust, mida nad ootavad, Käib "Nora" öökapilt öökapile. Reet Krusten tõstatas küsimuse: milline on lasteraamatute adaptsioonide väärtus? Ja tõdes lõpuks isegi, et parem on ehk see, et inimestel kujuneb harjumus raamat kätte võtta ja seda lugeda, kui see, et lugemisest üldse loobutakse. Iga tubli laps, kes õppida tahab, saab hea hariduse ka maakoolist. Ning iga head kirjandust hindav lugeja leiab hea raamatu ka maaraamatukogust.

Kallid kirjandusinimesed, tulge oma kujutlusmaailmast välja ja vaadake, milline elu tegelikult on. Foorumil kiides üks ja teine: fui, mina küll pole Nora Robertsist kuulnud! Üks hea tuttav räägib tihti oma külalisest, kes kiitleb, kuidas ta ainult erialakirjandust ja Akadeemiat loeb. Aga külas olles haarab ta alati diivanilaualt Kroonika või, kui seda nähtaval ei vedele, küsib perenaiselt. Teete, aga salgate, tahaks seepeale öelda.