« Tagasi

Hommikupoolik Hille-Maiga

Hilja Toome Vali Uudised(2004), 3. detsember, nr. 93, lk 6.

 

Põltsamaa raamatukogu kenas ja hubases saalis kõlasid läinud reedel muusikahelid. Esinesid muusikakooli õpetajad - Teele flöödil ja Peep kitarril. Saali olid kogunenud raamatukogu praegused ja mitmed endised töötajad. Tuldi austust ja lugupidamist avaldama raamatukoguhoidjale, või kui lugejale arusaadavamas keeles öelda, siis teenindusosakonna laenutajale Hille-Mai Lugusele. Töötajana raamatukogus oli see viimane austusavaldus, sest Hille-Mai otsustas jääda pensionile. Sel puhul on õige aeg meenutada möödunud aegu.

Mõistmaks Hille-Maid, siirdume hetkeks minevikku. Või nagu öeldakse, me kõik pärineme lapsepõlvest. Hille on sündinud ja kasvanud Tallinnas. Brauerite peres oli 4 last, 2 poega ja 2 tütart, neist noorim Hille-Mai. Hille sündimise ajal elas pere Tartu maanteel, hiljem koliti Rahumäele. Seal elavad tema sugulased veel praegugi. 7. klassi lõpetas Hille kiituskirjaga ja otsustas õpinguid jätkata tollases 10. keskkoolis. Suvel aga ilmus ajalehes teade täitsa uue kooli avamise kohta. Ja see uus kool oli Tallinna Kultuurharidustöö Kool, kus hakati koolitama raamatukogu- ja klubitöötajaid. Aasta oli siis 1952.

"Olen Helene lapsuke"

Raamatud ja lugemine olid Hillele lapsest peale meeldinud ja nii ta läkski uude vastloodud kooli raamatukogundust õppima. Raamatukogunduse osakond loodi Helene Johani initsiatiivil ja Johani asus ka seda osakonda juhtima. Tänu temale toimus õpetus esimesest päevast peale heal tasemel. Hille-Mai ise ütleb: "Olen Helene lapsuke. Helene Johani oli ere isiksus raamatukogunduse ajaloos. Ta oli tark ja erudeeritud ning väga heasüdamlik naine. Ta käis sageli internaadis vaesemate õpilaste juures, uuris nende majanduslikku olukorda. Andis neile isegi raha ja aitas neid igati. Tähtis oli, et laps saaks õppida ja lõpetaks kooli. Haritud raamatukogutöötajatest oli maal ja linnas suur puudus."
Helene Johani oli juba 1930ndate aastate lõpul Eestis tuntud raamatukoguteadlane ja bibliograaf. Teda peetakse Eesti raamatukogunduse, bibliograafia ja raamatuteaduse arendajaks. Helene Joshanilt on pärit ka kuldsed sõnad: "Lugeja soov on raamatukogutöötajale seaduseks."

Soov oma elu alustada tõi Põltsamaale

Teadmiste täiendamist jätkas Hille-Mai Tartu Ülikoolis. 1954. aasta sügisest loodi ülikooli juurde raamatukogunduse ja bibliograafia osakond. Seal õppides kohtus Hille-Mai Helene Johaniga uuesti.

"Ka ülikoolis olid armsad ja südamlikud õppejõud - Kaja Noodla, Karin Sarv, Kalju Veskimägi jt. Eksameid käisime andmas vanas ülikooli raamatukogus. Nendel ruumidel oli eriline aura, viletsate teadmistega sinna minna ei juletud."

Kultuurharidustöö Kooli lõpetas Hille-Mai kiitusega ja talle anti võimalus jääda tööle Tallinnase, töökohti oli piisavalt.

"Kuna meie perel oli linnas väga väike korter, otsustasin mitte Tallinna jääda ja mujale tööle minna ning omaette elama hakata. Lootsin, et kui lähen tööle, saan korteri. Mind suunati Põltsamaa Lasteraamatukokku. Lasteraamatukogus vaba töökohta ei olnud. Asendasin kolm kuud rajooniraamatukogu juhatajat Aino Luukast ja 1. novembrist 1955 sai minust Pajusi külaraamatukogu juhataja.

Pealinna tüdrukul oli maal raske

Kui läksin külanõukogusse korterit küsima, sain vastuseks: "Sõja ajal magati sinel pea all ja teie tulete korterit tahtma." Jäin Pajusisse tööle tänu headele inimestele Helju Vildile, Armilde Kollele ning Aino Naurile. Nemad julgustasid ja toetasid mind igati. Tallinnast tulnud tüdrukul oli väga raske maaeluga harjuda. Peale raamatukogutöö tuli täita mitmesuguseid külanõukogu poolt antud ülesandeid. Loendasin loomi, õunapuid ja marjapõõsaid. Raamatukogu asus kultuurimajaga ühe katuse all, ruumid olid külmad ja küttepuud pidin ise muretsema."

Laenutaja on enamat kui klienditeenindaja

Pajusi raamatukogus töötas Hille-Mai 11 aastat. Alates 1966. aasta suvest sai tema töökohaks Põltsamaa raamatukogu ja ta määrati laenutusosakonna juhatajaks. Meelisalaks aga kujunes raamatute laenutamine, otsene suhtlemine lugejatega. Hillele ei meeldi juhtimistöö, ta on ise tegija. Öeldakse, et õigesti valitud töö on suur õnn. Hille-Mai on seda õigesti valitud tööd teinud 49 aastat. Tema tööraamat on väga kesine: 11 aastat Pajusis ja 38 aastat Põltsamaal.

"Varem oli raamatukogu lugeja külastaja, nüüd on ta klient. Arvan siiski, et raamatukogu laenutaja ei ole klienditeenindaja, ta on veidi enamat. Raamatukogu on selleks ellu kutsutud, et lugejat õpetada ja suunata väärtkirjandust lugema. Hea meel on kui saad väärt raamatu lugejale laenutada ja teda edasi juhtida. Lugejad on targad, arenenud, nendega suhtlemisel on kasu kahepoolne. Nemad rikastavad mind ja mina raamatute abiga neid. Juhtub, et lähed halva tujuga tööle, aga kui tuleb mõni rõõmsa näoga ja hea sooviga lugeja, läheb ka oma tuju paremaks."

Kõhu kõrvalt ehitati maja

Pajusis töötamise ajal tutvus Hille-Mai oma abikaasa Kaupoga. Nüüd on abielus oldud 41 aastat. Pojad Tõnu ja Toomas ning tütar Kai on kõik täisealised ja elavad oma elu, lapselapsedki olemas. Hille-Mai nägu läheb naerule, kui ta räägib oma tütrest Kaist. Emale teeb rõõmu, et tütar lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikooli raamatukogunduse eriala. Kai on täitsa oma ema moodi, sama elukutse ja ainus töökoht on senini olnud Teaduste Akadeemiaraamatukogu.

Hillel ja Kaupol on kena Ööbiku tänaval.

Endist elu praegusega võrrelda ei saa

"Palka oleme alati vähe saanud. Ei kujuta ette,kuidas sai elatud, lapsed üles kasvatatud ja majake ehitatud. Kõike tuli teha mitte millestki. Mäletan, kuidas Kaupo tagus kõik vanad naelad sirgeks ja kasuta ehitamisel. Päästis see, et toiduained olid ääretult odavad ja nende valik väike. Nüüd on kauplused maast laeni täis, kõik aga väga kallis. Endist ja praegust elu võrrelda ei ole võimalik. Need on võrreldamatud suurused."

Hille-Mail ja Kaupol on palju ühiseid huvisid ju see neid kokku viiski. Koos käivad nad kontsertidel, näitustel. Mõlemad on tõsisema muusika kuulajad ja eelmise sajandi I poole kunsti austajad. Neile meeldib Eestimaal ringi käia ja loodi nautida. Järgmisel kevadel on plaanis minna metsa lindude laulu lindistama, kohtki juba valmis vaadatud.

Avastavad Eestimaa ilu

Matkale minnes mõlemal kaasas fotoaparaat. Kaupo teeb aastas 1- 2 filmitäit, valib mida pildistada. Hille seevastu läheb hasarti ja ei saa ühtegi ilusat kohta jätta jäädvustamata. Silma pildi tegemiseks on mõlemal.

"Elu tuleb ise enda jaoks rikkaks ja huvitavaks teha. Eestimaa on nii kaunis, igas paigas on oma võlu, tuleb osata seda näha. Eestimaal on meie jaoks veel palju avastamata kohti. Ei ole näiteks käinud Hiiu- ja Saaremaal."

Tööd on tehtud südamega

Hille-Mai ise arvab, et tal on olnud huvitav elu. Mis sest, et elatud ühes kohas ja töötatud ühes asutuses. Tööl käies ta teadis, et päike tõuseb ja loojub, nüüd saab ta seda kõike oma silmaga imetleda. On aega palja jalaga maa peal käia ja omaette vaba olla. Raamatute lugemisel teeb ta aga endiselt suure valiku. Ta loeb palju luulet ja on esseistika austaja. Eesti autoritest meeldivad Jaan Kaplinski, Madis Kõiv, Tiia Toomet, Jaan Kross, Juhan Viiding, Doris Kareva, Artur Alliksaar ja igavikuline Ernst Enno. Oskus tööd teha ja oma tööst lugu pidada teeb inimese auväärseks. Hille-Mai on oma tööd mõistnud teha. Töösse on ta pannud oma südame ja hinge. Seda kinnitavad kõik kes Hille-Maid tunnevad.