« Tagasi

Põltsamaa raamatukogudest läbi mitme sajandi

Siiri Õunap Vali Uudised(2003), 22. oktoober, nr. 80, lk. 5.


August Wilhelm Hupeli lugemis-selts (1772-1800) 

Esimene teade lugemisringist on 1726.a. Edinburghist. 

Eestis rajasid esimesed lugemisringid hernuutlased (vennastekogudused). 

Üldhariva sisuga esimese lugemisseltsi rajas aga pastor August Wilhelm Hupel Põltsamaal (Hupel valiti Põltsamaa koguduse õpetajaks 1763.a. ning jäi siia 1804.aastani, mil vanaduse tõttu õpetaja ametist loobus ja Paidesse tütre juurde elama asus). Hupeli lugemisselts hakkas ajaloolase Indrek Jürjo andmeil tegutsema hiljemalt 1772.a. (Raamatukogude ajaloo uurija Kaljo-Olev Veskimägi leiab, et õigem oleks seda nimetada lugemisringiks). Eraldi raamatukoguruumi seltsil polnud, raamatud ja ajakirjad liikusid käest-kätte: iga liige oli kohustatud ostma raamatuid, mis ringlesid kõikide lugejate käest läbi ja pärast seda jäid ostja omandiks. Üks seltsi liige (selleks oli Hupel) juhtis raamatute tellimist (enamik raamatuid hangiti Riia raamatukaupmehe ja -kirjastaja Johann Friedrich Hartknochi vahendusel, harva osteti raamatuid otse Saksamaalt), esitas igale seltsi liikmele 2-3 korda aastas arve, lasi raamatud köita, koostas nende nimekirja ning saatis raamatud ja ajakirjad lugejatele laiali. Lugemisseltsi käsutuses oli pidevalt 500-600 köidet, millest laenutati tavaliselt 1520 eksemplari 2-3 kuuks. 

Põltsamaa lugemisseltsi kirjandus oli põhiliselt saksa- ja prantsuskeelne. Kirjandus telliti messikataloogide ja teaduslike ajakirjade alusel. Kirjandus oli eri teadusvaldkondadest, eelkõige osteti ajalooteoseid, reisikirju, biograafiaid, pedagoogilisi teoseid, käsiraamatuid, majandusliku ja aiandusliku sisuga õpperaamatuid, aga ka luulekogusid, romaane. Põhivara moodustasid aga ajakirjad ja muud perioodilised väljaanded. Põltsamaa lugemisseltsi raamatute üldnimekiri ei ole säilinud, kuid Hupeli kirjavahetusest Rutikvere mõisniku Otto v. Pistohlkorsiga, kes oli samuti lugemisseltsi liige, võib leida andmeid, et telliti nii Saksamaal, Prantsusmaal kui ka Venemaal (Peterburis) ilmunud perioodikat ja raamatuid. Kuid lisaks teaduslikule kirjandusele saatis Hupel Pistohlkorsile ka näiteks "Köki ja Kokka Ramatu", mida ilmselt kasutati Rutikvere mõisaköögis (Jürjo, 1. Valgustuslikest lugemisseltsidest ja Hupeli lugemisseltsist põltsamaal. Keel ja Kirjandus, 1986, nr.5). Ilukirjandust leidus lugemisseltsil vähe, liikmete vahel ringlesid ka moeajakirjad (nende edasisaatmisega paluti alati kiirustada), kalendrid, maakaardid, gravüürid. 

Seltsi kuulus 24 inimest. Suuremat liikmete vastuvõttu piirasid raamatute tellimise ja ringlusega seotud raskused. Arhiiviandmeile tuginedes võib väita, et tung seltsi oli suurem, kui suudeti vastu võtta. Hupel soovitas igasse kreisi rajada 3-4 lugemisseltsi. Nende rajamist pidas Hupel suisa pastorite eetiliseks kohustuseks. 

Lugemisseltsi liikmed olid aadlikud, pastorid, arstid, juristid, mõisnikud. Näiteks kuulusid lugemisseltsi ka Palamuse pastor S. Pezold, Viljandi kreisikohtu sekretär F. R. Sieverding, valgustuslike vaadetega literaat H. J. v. Jannau, eelpool mainitud Rutikvere mõisnik O.v. Pistohlkors ning samuti Põltsamaa enda haritud lugejaskond (1782.a. elas Põltsamaal kaks juristi ja kolm arsti).

Lugemisselts tegutses ligi 30 aastat. Hupel sulges selle 1800. aastal ning mitte sugugi lugejate puudusel, vaid seetõttu, et Paul I trooniletõusmisega hakkas tegutsema tsensuur (selline organ Venemaal enne puudus). Paul I keelas kirjanduse sisseveo välismaalt sootuks ning isikuid, kes omasid raamatuid, mis kuulusid keelatud raamatute nimekirja (keelatud olid J. W. Goethe, F. Schiller, 1. Kant jt.) karistati karmilt.