Raimo Metsamärt  Põltsamaa Teataja (2020), 20. märts, nr. 23, lk. 1, 3.

Enne eriolukorra kehtestamist oli Põltsamaa raamatukogus mõnus võimalus lõõgastumiseks: salongiõhtu külaliseks oli endine põltsamaalanna –Linnateatri näitleja Liis Lass.

Liis on meid varemgi lisaks näitlemisele kena lauluhäälega rõõmustanud, ka nüüd said kuulajad sellest osa. Kitarril saatis teda Reigo Tõnisson.

„Inimestega rääkides olen ma märganud, et arvatakse, et näitlejad on üpris enesekindlad inimesed, kellele meeldib kangesti esiplaanil või valgusvihus olla. See ei ole üldse nii, sest enamik näitlejatest, ka mina, on pigem introverdid," kummutab Liis esmalt kohe ühe levinud arusaama. N-ö iseendale esinemist tegelikult peljatakse, ka Liisu jaoks oli esinemine raamatukogus oma mugavustsoonist väljatulekuks.

Minul ja sõbrannal olid lapsepõlves oma kostüümikotid – võtsime sealt kostüüme ja tegime näitemänge. Sundisime vanaema ka vaatama, kes oli väga heatahtlik vaataja - talle meeldis kõik, mis me tegime," meenutab Liis esimesi näitlemisega kokkupuuteid. Tema sõnul olid need aga tavalised laste mängud ja tulevast elukutset ei ennustanud tegelikult miski.

Oodatud arengud

„Koolis läksin ma näiteringi seitsmendas klassis. Siis oli küll juba tunda, et need päevad, mil oli näitering (2 korda nädalas), andsid kõvasti motivatsiooni, mille nimel tavaline koolipäev üle elada. See oli tõesti väga hea hobi, mis andis nii rõõmu kui vabadust," sõnas Liis. Tema sõnul käis ta näiteringis ka koos Mart ja Priit Piusiga, kes soovisid juba siis näitlejaks saada. „Neil oli enesekindlus, mida minul ei olnud.

Lavakasse sisse saades olid poisid õnnejoovastuses, mina aga  totaalses paanikas," muigab Liis. „Ma olin ju plaaninud, et minust saab normaalne inimene, kes läheb normaalsele tööle," lisab ta publiku naeru saatel juurde.

Üheks põhjuseks, miks Liis üldse lavakunstikateedrisse julges proovida, oli tema sõnul näiteringijuhendaja Keiu Kess. „Ta oli heas mõttes vabameelne, kes lubas meil möllata, näiteringi nautida ja sellest rõõmu tunda. Midagi selles vabaduses süstis minusse ka julgust proovima minna."

Kas sa lauljakarjääri peale ei mõelnud? „Selleks, et muusikas edukas olla, peab mõne koha pealt olema väga silmapaistev - seda ma aga endas ei näinud," sõnab Liis.

„Olen olnud teatris 7-8 hooaega ja mõnedest koolist kaasa saadud põhitõdedest hakkan ma alles nüüd aru saama. Tuju, tempo, diktsioon või: mõte eelkõige, vaata partnerile silma, ole kohal - kõik need tunduvad justkui klišeedena. Kui see rännak läbida, saab aga selgeks, kuidas sünnib hea stseen või etendus," mõtiskleb näitlejanna.

Usaldusest ja unistusest

Mida rohkem oma lavapartnerit tunda ja usaldada, seda lihtsam on mängida. „Laval vaadatakse küll üksteist kui tegelast, aga selle taga on ikka ka inimene. Mida mugavam partner on, seda vähem sa tegeled mõttega: mida ta mu mängust arvab?" arvab Liis. Samas ei pruugi jälle sõbraga koostööd tehes olla nii palju nahaalsust, et võidelda oma rolli erilisuse nimel.

„Mul on väga hea meel, et ma olen saanud paljude erinevate lavastajatega tööd teha, Elmo Nüganeni käekirja tunnen ma ehk kõige enam," lausub Liis. Tema sõnul on ka näiteks Uku Uusberg selline lavastaja, kellega koostöö pakub hingestavat kogemust.

Liisu arvates peaksid kolmest komponendist - materjal, lavastaja või trupp - vähemalt kaks olema tugevad. „Siis julged selle käsile võtta küll," sõnab ta väljastpoolt koduteatrit pakutavate projektide kohta.. Ehkki tegemist on justkui põrsa kotis ostmisega, on see kindlasti ka huvitav.

Liis käib välismaale minnes võimalikult palju ka sealsetes teatrites, näiteks Londonis ja Berliinis. Londonis on teatrikultuuri koha pealt olukord lausa nukker - tullakse toidukottide ja plastist õlletopsidega saali, et siis varsti keset etendust kempsu minna ... Kas keegi neist on vähemalt suvatsenud end paremini riidesse panna? Muidugi mitte ... „Meil on teatrisse minek seni veel natukene eriline - kammitakse pea ära, asjad pannakse garderoobi ja joogiga saali ei tulda - mujal maailmas on see kultuur juba kadumas," sõnab Liis, kelle arvates tuleks vajalikku õpetust jagada kindlasti juba maast madalast.

Liisul küll talismani ei ole, aga pisut ebausu kütkes on ta küll. „Laulusõnad on mul peas, aga noodid peavad kindlasti samas ruumis olema, kus ma esinen. Ma vajan lihtsalt sellist teadmist," muigab Liis. Linnateatril on aga enne esietendust alati kavas üks üsna omapärane rituaal - iga näitleja saab kaaslaste käest põlvega tagumikku!

Kes teeb, sel juhtub

Etenduse ajal võib juhtuda nii mõndagi, võib kaduda hääl ja ununeda tekst ... „Minul „õnnestus" voodi tegemise ajal selg ära tõmmata ja ma sain ainult kõveras käia. Õnneliku kokkusattumuse tõttu sai tegelaskuju Nataša üsna palju peksa ja kõik tundus justkui loogiline." Liisu arvates peab näitleja olema piisivalt heas füüsilises vormis ja vastupidav, siis reeglina selliseid asju ei juhtu.

Apsakaid võib juhtuda kõigil ja neid võib olla tõesti igasuguseid. Nii on külmkapist läinud kaduma magustoit ja Ramilda osas on Liis käe vastu lauda täiesti veriseks löönud ja tema kolleeg ei ole saanud lavalt lahkuda seepärast, et jäi öösärki pidi kinni ...

Veelgi hullem, etenduse lõppedes võivad näitlejad ulakaks minna ja üksteist proovile panna, et näha, kas kaaslast on võimalik ootamatu improvisatsiooniga naerma ajada. „Me ei pane seda pahaks, sest järgmine kord loodame tagasi teha," puhkeb Liis naerma.

Liisu vastused valikküsimustele

„Ooper või heavy-muusika?" – „Mitte kumbki."

„Suvi või talv?" -  „Talv"

„Mets või meri?" -  „Mets"

„Pidulik kleit või vabaajariietus?" - „Vabaajariietus."

„Sportlik jalutuskäik või lesimine rannaliival?" - „ Lesimine rannaliival."

Näitlejaamet on emotsionaalselt lõhkuv töö. Soovime, et Liis Lass tunneks end alati tervena ja tugevana ja et iga etendus pakuks talle niisama palju rõõmu kui saali kogunenud publikule. Selleks, et lauluhääl kenasti kõlaks, jääb öelda ainult üht: „Okas kurku!"