« Tagasi

PÕLTSAMAA HAIGLAS Anna Haava

Ligimesearmastus ja teadus
Valvab Põltsama siin haiglas
Igaühe haige üle.
Hella hool ja range oskus
Abistab ja ravib kõiki – 
Hingestab nii kogu maja,
Ravib edukalt ja hästi,
Iganes kus võimalik
Sellel raskel, kitsal ajal,
Kus ka haiglal omal alal
Nappust, puudust mõneski …
Sest et kuskilt võtta pole.
Aga jääb ju leiutada,
Kas või mitte millestki
Jumaliselt luua uusi
Vajalikke vahendeid.

Ning mis toitlusesse puutub,
Keedab köök ja pakub koike,
Paneb lahkelt lauale,
Mis tal aga keeta on …
Aga mida joht ei ole,
Ei ka kuskilt võtta pole,
Seda tema ka ei anna.

Varmalt võetakse siin vastu
Külalisi väiksekesi,
Uusi ilmakodanikke,
Kes siin ilmale tulevad.

Tulgu nemad millal taht,
Päeval kes, kes hilja öösi,
Vastuvõtt on ikka aus:
Kullalaps ja kallis ema
Tundku endid nagu kodus,
Puhaku ja kosugu
Nõnda kaua kui vaid tarvis.

Nii nad vaprad, väiksed võõrad,
Kasutelles kallist aega,
Puhkavad ka põhjalikult:
Õndsad ööd ja päevad läbi
Unehõlmas uinudes
Kosuvad ja kasvavad – 
Valmistuvad elule.

Mõistagi, et vahel sekka
Tuleb neil ka toitu võtta – 
Juba varahommikust
Kuni hiljaõhtuni
Üsna mitu korda päevas,
Ikka kindla tunni aegu,
Kuis käib kaunis kord ja komme
Samuti küll mitu korda
Saab ka tualetti tehtud,
Suplus ülepäeviti - - 
Kõik vaid nagu asi nõuab

Muidugi, et kõige man
Igal määral mõnikord
Ütlemist on mõneski:
Trihib üks vast tasa-targu
Teine hüüab helehääli,
Kolmas tõstab lausa kära! …
'Tea kas iseloomu perra
Või ka asjaolu sunnil.
Kuid see kõik ju kaob kui uttu,
Lapsuke vaob jälle tuttu.

Nii siin võõruslahkes majas
Kallis laps ja vapper ema,
Puhanud ja kosunud,
Juba mõne päeva pärast
- Ühed varem, teised hiljem – 
Ehivad siit minekule,
Kunnalt jumalaga jättes
Ütlevad aitäh!

- Ilmaelu ootab ees.


18. märtsil 1945

Palju päevi siin põdenud, pikkamisi paraneja – haiglale tänuli
A n n a H a a v a

Keel ja Kirjandus (1972) nr. 11. lk. 661-662