Jaan Lukas  Vooremaa (2020), 14. märts, nr. 30, lk. 5.

Kolmapäeval oli Põltsamaa raamatukogu traditsioonilise salongiõhtu külaliseks Põltsamaal kasvanud ja 2008. aastal Põltsamaa ühisgümnaasiumi lõpetanud Linnateatri näitlejanna Liis Lass.

Näitlejanna, kes on lõpetanud Eesti teatri- ja muusikaakadeemia lavakunstikooli 25. Iennu  aastal 2012, vastas Põltsamaa raamatukogu töötajate ja rahva hulgast esitatud küsimustele, jutustas huvitavatest ja naljakatest juhtumitest teatrilaval ning laulis vahepalana Reigo Tõnissoni kitarrimängu saatel.

Usutluses Vooremaale mõtestas Liis Lass lahti oma Põltsamaa  juured, rääkis seostest teatrižanritega ja avaldas arvamust  teatritegemise üle igapäevelus.

Põltsamaalt on võrsunud mitu noorema põlvkonna nimekat näitlejat, peale teie näiteks vennad Märt ja Priit Pius ning Veiko Porkanen. Kas see annab  võimaluse rääkida Põltsamaa vaimust Eesti teatrimaailmas?

Ma arvan, et ühine on see näitering, kust me pärineme. Mõtlen aega, kus me polnud veel professionaalsed näitlejad, vaid harrastasime näitemängu hobikorras. Meid ühendabki mängulisus, mis on mälestus ilusast ajast. Samuti on tähendus väikelinnas kasvamisel, mis annab ehk teistsuguse tausta kui Tallinna elu. Väikelinnaga tulevad kaasa stabiilsus ja rahu.

Teie Linnateatri kolleeg Argo Aadli saab tänavu Oskar Lutsu huumoripreemia. Kas olete jõudnud teda juba õnnitleda ja kuidas ise huumorisse suhtute?

„Kolleegid muidugi õnnitlesid  Argo Aadlit, kui selgus, et ta valiti Oskar Lutsu huumoripreemia laureaadiks. Argo Aadlil on huumori peale loomulik anne. Arvan, et auhind läheb igal juhul õigesse kohta. Tegelikult on Argo head näitlejatööd teinud juba aastaid, kuid selline kõlapind nagu nüüd, on tekkinud alles viimastel aastatel. Ise mängin koos Argo Aadliga Maksim Gorki näidendis „Põhjas".

Näitlejaid on vahel tavaks jagada tragöödia-, komöödia- ja draamanäitlejaks. Kuivõrd võib teid selliste žanrite järgi määratleda?

Üsna raske on nii kategooriat valida. Kui aga just tuleb küsimusele vastata, siis nimetaksin draamažanrit.

Kuidas on teatriga lood elus, mõtlen nende inimeste näitlemist, kes tegelikult näitlejad pole?

Ma arvan, et poliitika on kõige suurem näitemäng, mida näha saame.

Olete ka silmapaistev laulja, mida tõestas teie esinemine Põltsamaa raamatukogus muusikapedagoog Reigo Tõnissoni kitarrimängu saatel. Tuntud muusikuid parodeerisite telesaates „Su nagu kõlab tuttavalt". Kas olete mõelnud osale operetis või muusikalis?

Muusikalide puhul on võimalus minna casting'ule, kuid julgus ja ajastus pole klappinud. Ehk tulevikus. Ma olen küll mänginud selle mõttega, et võiks muusikalis osaleda, kuid õige ajahetk pole veel käes.

Millist publikut teie kui näitleja teatrisse ootate?

Sellist publikut, kes teab, mida vaatama tuleb, mida näha tahab ja pole saali sattunud pimesi. Tahaksin, et konkreetse lavastuse ajal jõuaks saali publik, keda just see näitemäng huvitab.