« Tagasi

Raamatukogu uued eeskirjad

Raimo Metsamärt Vali Uudised  (2019), 9. jaanuar, nr. 2, lk. 4.

Põltsamaa raamatukogu suundub uude aastasse koos uute eeskirjadega. On ju raamatukogu selline koht ja raamat mõnus ajaviitevahend, ilma milleta on ka praegusel nutiajastul raske hakkama saada. Mõistetavalt keegi omatahtsi riiulitelt lektüüre krabada ei tohi ja neid suvalisel ajal tagastada ka ei saa. Millised uued tuuled Põltsamaa raamatukogus puhuvad, sellest me direktor Rutt Rimmeliga räägimegi.

„Eelmised eeskirjad kehtisid ajast, kui raamatukogu oma nime muutis ehk 2017. aastast," annab Rutt Rimmel teada. Tema sõnul kuuluvad kõik kaheksa raamatukogu ühe juhtimise alla ehk teisisõnu kehtivad kõigile ühed reeglid, ära oli vaja oodata ainult isikuandme kaitse seaduse muudatusi, et eeskirjad saaksid kehtima hakata.

Kus uute eeskirjadega tutvuda saab?

„Tutvuda saab Riigi Teatajas, meie koduleheküljel ja raamatukogus ning kõikidele, kellel on olemas meiliaadress, saadetakse eeskirjad sinna tutvumiseks," sõnab Rutt Rimmel.

Kas raamatukogu tohib küsida isikuandmeid?

„Küsida tohib seadusega kehtestatud ulatuses ning need on meie kasutusreeglites kirjas. Oluline on siin ka see, et me võime küsida inimese tervisliku seisundi kohta, kuna me osutame ka koduteenindust (see punkt ongi uutes eeskirjades esmakordselt). Kuni 18-aastase isiku puhul on sel juhul vaja ka lapsevanema või eestkostja andmeid." Kui inimene ei soovi raamatuid koju laenutada, vaid soovib neid näiteks kohapeal vaadata või osaleda raamatukogus toimuvatel üritustel, siis teda lugejaks ei registreerita.

Miks isikuandmeid üldse vaja on?

„Eks nii riik kui vald annavad raamatute ostmiseks raha ja niisama neid ringlusesse lasta ei saa ehk tegelikult on siingi tegemist riikliku seadusega, pealegi on andmed vajalikud statistikaametile."

Uute eeskirjade järgi on lugejal õigus oma andmeid küsida, veendumaks, et need on õiged, ning samuti teada saada oma raamatu laenutuste ajalugu. Kirjaliku avalduse põhjal on lugejal võimalik ka kõik oma andmed kustutada (ainult siis, kui tal ei ole võlgnevust) ehk sellega lõpeb ühtlasi ka lugeja staatus. Kui aga lugejaks registreerunu ei ole raamatukogu külastanud kolm aastat, kustutatakse tema isikuandmed automaatselt andmebaasist.

Kui pikk on raamatute laenutamise tähtaeg?

Põltsamaa raamatukogus oli siiani tähtajaks kaks nädalat, sellest aastast on kõikides raamatukogudes tähtajaks kolm nädalat. Seda tähtaega saab pikendada nii telefoni kui meili teel, aga samuti RIKSWEB-is. Viimati mainitud tähekombinatsioon tähendab raamatukogu veebipõhist e-kataloogi, kus saab näiteks tutvuda oma laenutuste ajalooga, pikendada või reserveerida raamatuid või vaadata, millises raamatukogus on parajasti saadaval soovitud raamat ehk see võimaldab raamatukoguga suhelda kohapeale minemata.

Mis võlglastest saab?

Paraku juhtub ka nii, et hoolimata erinevatest võimalustest ja meeldetuletustest jäävad raamatud ikkagi mõnikord laenutaja kätte, kes on kogu lektüüriga kadunud justkui tina tuhka. Eriti hull on olukord siis, kui tegemist on näiteks äsja ilmunud menukiga, kus lugemise järjekorras ootab hulk inimesi, kes ihaldatud raamatuga kokkusaamist aga kuidagi ära ei jõua oodata. Selliste venivillemite jaoks hakkab n-ö taksomeeter tiksuma ehk teisisõnu ööpäevas tuleb edaspidi iga õigel ajal tagastamata raamatu kohta tasuda 6 senti viivist. Võiks ju arvata, et see ei ole ju teab mis raha. Aga kui eurod muudkui kogunevad, helistavad ja kirjutavad raamatukogu töötajad võlgnikule, ning kui seegi positiivset tulemit ei too, satub sellise isiku nimi vallaametnike juurde, kes väljastavad ettekirjutuse/ hoiatuse koos tagastamise uue tähtajaga. Kui kogu vaevanägemine ikkagi meenutab tühja tuule tallamist ehk kuidagi ei mõju, jõuab kogu saaga täitevametisse. „Varem on seda üsna sageli juhtunud, nüüd on sellised lugejad ilmselt aru saanud, et sellist nn mängu harrastada ei tasu," sõnab Rutt Rimmel.

Mida siis põhjenduseks öeldakse?

Eks ikka erinevaid vabandusi. Lastel (viivist saab nõuda alates 16-aastastelt) on põhjenduseks haigus (kohe kuus kuud jutti?), täiskasvanud on näiteks poetanud raamatu kas kapi taha, unustanud kolimisega tont teab kuhu või on täiesti veendunud, et sellist raamatut nende majapidamises üleüldse ei olegi. Need paadunud unustajad, keda sunniraha maksmine ees ootab, saavad veel pahasekski, justkui oleks neile teab mis liiga tehtud. Ei kujutaks ju ette, et paariks tunniks paadi laenutanud, sõidame me sellega näiteks terve suve südamerahuga ringi. Raamat on küll pisike ja ka palju odavam, aga põhimõte on siin täpselt sama.

Vahel juhtub, et raamat läheb näiteks matkal kaduma või hävib - siis on raamatukogul õigus sisse kasseerida kuni kümnekordne hind. Sõna „kuni" tähendab siin seda, et summa suurus sõltub raamatu vajalikkusest või haruldusest. Kui nüüd taoline menetlus täitevametisse peaks jõudma, võib aga lugejal lugemisisu edaspidi täielikult kaduda, sest näiteks 15-eurose hinnaga raamatu kaotus lõpeb 150-eurose väljaminekuga ehk alati kümnekordse hinnaga.

„Tõepoolest on juhtunud, et maksma peab sadasid eurosid, kõige hullem aga on, et mõne aasta pärast on sama inimene jälle samas situatsioonis," on Rutt Rimmelil sellised uskumatuna tunduva võivad näited olemas.

„Me ei ole veel õnneks rakendama pidanud laenutuse keelamist," lisab ta juurde.

Uued eeskirjad hakkasid kehtima käesoleva aasta 6. jaanuaril, Põltsamaa raamatukogus ootab lugejaid ees ca 65 000 raamatut.

Head lugemist!