« Tagasi

PÕLTSAMAALE Raivo Reinsalu

Kesk-Eestis on väikelinn, maanteede ristmik,
samas Põltsamaa jõe kaunid veed.
Buss Tallinnast Tartu või Viljandist Jõhvi
ikka Põltsamaal peatuse teeb.

Ordulinnust ja foogti ja Kuningamäge,
hertsog Magnust, kes pealinna teel,
küll vene, küll poola, küll rootslaste väge
siinne ümbruskond mäletab veel.

Linn hävinud, taastunud aegade süles,
üha muutunud, kasvanud ta.
On ajaloos peremees olnud ta üle
Tartu-, Pärnu- ja Viljandimaa.

Kuid oma rajoon, keskus Põltsamaa linnas,
tosin aastakest oleles ka.
On Põltsamaa veinid ja sinepki hinnas,
poodi minnakse jalgrattaga.

Siin vaimsuse kandjaks said Wilde ja Hupel,
Kaarlimõisas Aleksandriakool,
Karl August Hermann ja poeet Reinhold Kamsen,
palju teisi, kel nimeks maa sool.

Linn kaunis on kevadrüüs, sireliõites,
kui on sügis või talveaeg morn.
Ning päeval ja öösel on valvamas kõike
lossimüürid ja kirikutorn.

Siin lahendust ootab üksjagu probleeme.
Vahel aitab ehteestlaslik jonn.
Kuid võtan linna, nagu ta on – kompleksselt,
sest mu kodulinn Põltsamaa on!

Põltsamaa Teataja [1991] Nr 13, mai, lk. 7