Rahvasuu räägib – üks kuningas maetud
on mäele, kui lahingus tardus ta põu.
Ja samasse mulda truualamlik laekur
ka kaevas kuldtukateid ääreni nõu.

Maa kasvatas kamara, hoolikalt peites,
mis temale usaldas hirmunud tund.
Vaid teati – siin teelise puhkama heites
üks tasane kilin on segamas und.

Käind muiste siin otsijaid arvutu vägi,
hing ärevil, kuldsete müntide vang.
Kuid varjanud nende eest saladust mägi,
ei klirisend kirka, ei kolksatand kang.

Ent kõneldi – pinnas end vaikides paotab,
kui tuleb üks vaba ja kütketu vaim,
kes kõlinal kõikide kukrusse jaotab,
mis Kuningamäelt ta leiuna sai.

… On imelist tõde legendide sisus,
ehk kauge küll alguses tundubki seos:
üks lill õitseb kullana voogavas nisus
ja päev nagu tukat mul helkimas peos.

M. Seping „Urvad üle müüride" Tln. 1974