Igale lugejale leidub raamat, igale raamatule lugela
Vaike Oro, Sirje Undusk Vooremaa(2004), 23. oktoober, lk. 4.
Põltsamaal, maakonna keskraamatukogus on üsna rahvarohke. Lasteosakonna saalis kõneleb lasteosakonna juhataja Rutt Rimmel ühe Põltsamaa Ühisgümnaasiumi klassi õpilastega, Siiri Õunapi juhatusel teeb samal ajal majas ringkäiku veel üks klassitäis gümnasiste. Argipäevast töörütmi see ei näi häirivat. Komplekteerimisosakonnas sorteeritakse trükivärvi järele lõhnavaid raamatuid ning pannakse need maakonna teiste raamatukogude jaoks valmis. Teenindusosakonnas käib nagu harilikult sobiva lugemisvara väljavalimine ja lugemissaali laudade taga tehakse tutvust värskete ajalehtede-ajakirjadega.
On alanud järjekordsed üle-eestilised raamatukogupäevad, sedakorda neljateistkümnendat aastat järjest. Ehkki igal aastal on selleks kümnepäevakuks seatud oma juhtmõte, teenivad raamatukogupäevad sisuliselt ikkagi raamatu ja lugeja teineteisele lähemale toomise eesmärki.
Tundub, et pärast 19. juunit, mil keskraamatukogu Põltsamaal pärast põhjalikku uuenduskuuri ja juurdeehitust taas uksed avas, on see maja ümbruskonna rahvale järjest enam meelispaigaks saamas. Tagaruumidest leiame tol päeval keskraamatukogu kauaaegse direktori Vaike Oro ning alates suvest uue peaspetsialistina tööle asunud Sirje Unduski. Tõsi küll, viimane pole tegelikult uustulnuk ei Põltsamaal ega ka raamatukogutöös, vaid kunagise põltsamaalasena teinud 31 aastat raamatukogutööd Kohtla-Järvel.
Kas teie majas on tihti nii palju rahvast?
Vaike: Käiakse tõesti päris palju. Eile tuli näiteks bussitäis pedagoogikaülikooli tudengeid. Kolleegid teistest maakondadest käivad uudistamas. Eks meiegi läksime ikka vaatama, kui kusagil mujal uus maja avati. Olimegi üldse viimased, kes endale uued ruumid said, teised said varem.
Ja mis peaasi, Põltsamaa inimesed on raamatukogu jälle omaks võtnud vaatamata sellele, et vahepeal palju kolisime ja maja kinni oli. Soojad, valged ja avarad ruumid tõmbavad rahvast. Meil on nüüd ka 50-kohaline ilus saal, kus täiendkoolitusi ja üritusi teha, ei pea enam selleks lugemissaali kinni panema.
Sirje: Kooliõpilasi on neil päevil majas eriti rohkearvuliselt ja peaaegu vahetpidamata. Eks koolivaheaeg on kohe-kohe algamas ja gümnaasiumiõpilastele on meil lahtised raamatukogutunnid. Ega siis vaheajal enam klasside kaupa tulda. Raamatukogupäevad on ju 20. - 30. oktoobrini ja koolivaheaeg ka just sellesse aega sattunud.
Igal aastal on raamatukogupäevade avamine ja lõpetamine erinevas Eestimaa paigas. Tänavu kuulutati päevad avatuks Narvas ja nagu juba traditsiooniks saanud, korraldati ka raamatukoguhoidjate vaheline võistlus kirjanduse tundmises. Kuidas jõgevamaalastel läks?
Vaike: Jõgevamaa võitis selle võistluse ära. Nagu mitmel varasemalgi aastal on meie maakonda esindanud Ene Karu ja Rutt Rimmel Põltsamaalt keskraamatukogust ning Jaana Koppel Jõgevalt. Esimeste hulgas on nad alati olnud. Tänavu tulid aga seitsmeteistkümne võistkonna hulgas esimeseks.
Selleaastaste raamatukogupäevade juhtmõtteks on võetud "Avastad raamatukogu - avastad maailma". Mida see endas sisaldab?
Sirje: Eesmärgiks on tõestada, et raamatukogude rikkusi kasutades võib tõepoolest avastada ka maailma kogu tema mitmekülgsuses. Kõikide teede alguseks tasub kõigepealt avastada raamatukogu. Raamatukoguhoidjad tahavad välja tuua võimalikult kõik, mis kogudes maailma kohta leida: kirjutised, pildid, kaardid, reisipäevikud ja üleskirjutused.
Vaike: Nagu igal aastal, on tänavugi mitmesuguseid üritusi ja kohtumisi maakonna raamatukogudes. Üle-eestilise ettelugemispäeva puhul korraldati kolmapäeval enamikes kogudes ettelugemisi. Midagi huvitavat on tulemas oktoobrikuus igas maakonna paigas ja mõned kohtumised jäävad novembri algussegi.
Kas raamatul ja raamatukogul üldse on tulevikku? Vajaliku info saab ju lihtsamal moel kätte ja võib-olla järgmine põlvkond enam ei viitsigi hakata raamatutega jändama?
Sirje: Ei kao see raamat füüsilisel kujul kohe kindlasti mitte, ehkki elektrooniliselt võib paljugi olla võimalik kätte saada. Lugemine nõuab mõtlemist. Lihtsam on muidugi televiisorit vaadata ja arvutinuppe klõbistada või mänge mängida. Noorema põlvkonna huvipuuduse pärast on ehk tõepoolest rohkem põhjust muret tunda.
Vaike: Laste lugemishuvi oleneb paljugi lastetoast — kas ja kui palju on lapsele väiksena raamatut ette loetud. Olen tähele pannud, et raamatukogus on viimasel ajal hakanud järjest rohkem käima emad koos lastega. Ja kui üldist lugemust ning raamatukogude külastatavust arvestada, siis tuleb rahvast küll kõikidesse raamatukogudesse pigem juurde.
Kas on välja kujunenud üldised lemmikraamatud ja kas laenutamissoovide järgi annab midagi aimata ka inimeste elukorralduse kohta üldse?
Vaike: Vahepeal üritasime selgitada küll, milliseid raamatuid kõige rohkem laenutati. See polegi ehk tähtis, mis raamat mingil ajal just lemmikraamatuks kujuneb. Müügitopid ilmuvad küll siiamaani. Need ei ühti just raamatukogu lugejate huvidega. Kauplused teevad teistsugust propagandat. Seda, et teadus- ja aimekirjandust laenutatakse ilukirjandusega võrreldes viimasel ajal rohkem, võib täheldada küll. Ka nimeste elulaadi muutust võib raamatukogus omal moel tunda. Võib-olla suurtes linnades ei avaldu see niivõrd kui siin. Põltsamaa rahvas on hakanud varasemast tunduvalt rohkem küsima raamatukogust ehituse ja iluaianduse alast kirjandust ja ka toiduretseptide järele on päris suurt huvi ilmutatud. Eks see näitab, et rahvas on hakanud oma kodu tähtsamaks pidama ja ka rohkem iluaedu rajama.
Sirje: Kohtla-Järvel igatahes sellist muutust tunda ei olnud. Nii et eks see midagi ikka ütleb. Raamatukogu on aga suuresti nii õpingute toetamise kui ka inimeste meelelahutamise huvides. Uudiskirjandust tuleb aga tänapäeval tohutul hulgal. Juba ainuüksi kirjastusi on väga palju tekkinud. Kurioosne on see, et paraku jääb seetõttu eksemplaride arv vähemaks. Õnneks on võimalik raamatuid ka teistest kogudest tellida. Külaraamatukogude töötajad enamasti teavad päris hästi, mida keegi omakandi inimestest lugeda eelistab ja milliseid raamatuid ning kust hankida.
Missugune on hea raamatukogutöötaja?
Vaike: See, kes tunneb hästi kirjandust ja oskab rahvaga suhelda. Meil on välja kujunenud nii, et sellele tööle jäädakse eluajaks. Jooksikuid ei saagi selles ametis ilmselt olla. Oma piirkonda peab tundma. Enamikus külaraamatukogudes on väga pika staa˛iga raamatukoguhoidjad. Maal on raamatukogutöö spetsiifika üldse teistsugune kui linnas. Elu näitab, et seal tuleb kohati olla nii vestluspartner, nõuandja kui ka sotsiaaltöötajagi.
Sirje: Püsivust, täpsust, korralikkust ja teenistusvalmidust nõuab see amet kindlasti samuti ja ega igaühele see töö sobigi.